Kui kahe nimega liigid on arvatud üheks liigiks, jääb kasutusele vanem nimetus ning uuemad jäävad selle sünonüümideks. Võib ette tulla ka ühe taksoni jagamist mitmeks erinevaks või mitme erineva taksoni liitmist üheks. Liitmisel saab taksoni nimeks mitmest võimalikust vanim ehk prioriteetsem. Taksonoomilisest vaatenurgast võib liigisiseseid gruppe defineerida hierarhiliselt liikidest madalamaks. Zooloogias kasutatakse vaid alamliiki, kuid botaanikas lisaks sellele varieteeti, alamvarieteeti ja vormi. Mõnikord ei identifitseerita kirjanduses liike täielikult ning kasutatakse lühendeid sp. ja spp. (mitmuses). Nt Canis sp. Tavaliselt tuleb seda ette järgnevatel juhtudel: autorid on veendunud, et mõned isendid kuuluvad kindlasse perekonda, aga ei ole täiesti kindlad, millisesse liiki need isendid kuuluvad. See on tavaliselt iseäralik paleontoloogias; autorid kasutavad spp, et lühidalt öelda, et miski on iseloomulik mitmetele
giline) levik, pärilikud erisused morfoloogias ja ökoloogias, kuid mis on (seksuaalselt paljunevate puhul) ristuvad sama liigi teis(t)e alamliigi esindajatega. 1.2.2. Varieteet (varietas) on morfoloogiliselt (pärilikult) erinevate isendite rühm, millel pole oma areaali. Zooloogias varieteete ei eristata. 1.2.3. Vorm (forma) on veelgi väiksemate, tõenäoliselt mittepärilike erinevustega teisend. Botaaniline nomenklatuur lubab eristada ka alamvarieteeti ja alamvormi. Paraku on nii varieteet kui ka vorm kindla sisuta mõisted, mida käsitatakse eri teadlaste poolt üsna subjektiivselt. Nende eristamine ja kirjeldamine on ainult üks ja mitte parim võimalik viis liigisisese varieeruvuse kirjel- damiseks. 1.2.4. Varieteet ja vorm on tüpoloogilisest mõtteviisist ja vastavast liigikontseptsioonist tulenevad ühikud, sageli ebakindlalt eristatavad. Linné ja tema järglased tähistasid liigisiseseid ühikuid mitte nime, vaid
annaabi.ee 
