Täiendavat eeldust p nimetatakse hüpoteesiks ning neid võib olla ka mitu. Eelduste hulka G võib vaadelda kui lausetesüsteemi {r1, r2, ... , rn}. Tingimusliku tõestuse lubatavus järeldub ekvivalentsusseosest: [(r1 & r2 & … & rn) → (p → q)] ↔ (r1 & r2 & … & rn & p) → q. Tingimusliku (konditsionaalse) tõestuse puhul sisaldab tuletuse jada lõike, mis sõltuvad lisaks üldistele eeldustele ka hüpoteesist p kui täiendavast eeldusest. Sellist lõiku nimetatakse alamtuletuseks ning seda tähistatakse püstjoonega vasakul pool. Alamtuletuse sees võib olla veel täiendavaid alamtuletusi. Need tähistatakse täiendava joonega valemitest vasakul, ent peamisest joonest paremal pool. Seega võib joone kõrval olla veel jooni. Väljaspool konkreetset alamtuletust ei tohi selle alamtuletuse sammude vahetulemeid kasutada. Tingimusliku tõestuse lisaeeldust märgitakse mõnel pool kui AP (assumed premise). Joonis 9.1. Tingimuslikku alamtuletuse lõiku sisaldav tuletuse skeem
Täiendavat eeldust p nimetatakse hüpoteesiks ning neid võib olla ka mitu. Eelduste hulka G võib vaadelda kui lausetesüsteemi {r1, r2, ... , rn}. Tingimusliku tõestuse lubatavus järeldub ekvivalentsusseosest: [(r1 & r2 & ... & rn) (p q)] (r1 & r2 & ... & rn & p) q. Tingimusliku (konditsionaalse) tõestuse puhul sisaldab tuletuse jada lõike, mis sõltuvad lisaks üldistele eeldustele ka hüpoteesist p kui täiendavast eeldusest. Sellist lõiku nimetatakse alamtuletuseks ning seda tähistatakse püstjoonega vasakul pool. Alamtuletuse sees võib olla veel täiendavaid alamtuletusi. Need tähistatakse täiendava joonega valemitest vasakul, ent peamisest joonest paremal pool. Seega võib joone kõrval olla veel jooni. Väljaspool konkreetset alamtuletust ei tohi selle alamtuletuse sammude vahetulemeid kasutada. Tingimusliku tõestuse lisaeeldust märgitakse mõnel pool kui AP (assumed premise). Joonis 9.1
annaabi.ee 
