Pealt kumerad mustad, alt metallsinised või rohelised. Neid võib väga tihedalt kohata teede ääres, karjamaadel, kuid eelkõige just sõnniku all (H.Remm.1984). 5 (http://bugguide.net/node/view/22485) Joonis 2 Suur roojasitikas (Aphodius fossor) (http://www.estonica.org/media/files/images/45/) Joonis 3 Sitasitikas (Geotrupes stercorarius) Põrniklaste alamsugukonna teise suure rühma moodustavad põrnikad (Pleurosticti).Põrnikatele on iseloomulik vähem läikiv ilma udemeteta tundlanups. Vastsed elavad mullas, toituvad kõdust, taimejuurtest ja kõdupuidust. Täiskasvanud mardikad toituvad lehtedest, õitest, noortest võsudest või ei toitu üldse. Põrnikate hulka kuuluvad sellised liigid, kes on ohtlikud põllumajandusele või metsale. Üks tuntuimaid selle rühma alamsugukonnast on maipõrnikas (Melolonthinae)
Metsnugis ja kivinugis lk 9 Saarmas lk11 Mäger lk13 Ahm lk14 Võtmesõnad lk16 Kasutatud materjalid lk17 2 Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid. Ta hõlmab 65 70 liiki, mis jagunevad 24 29 perekonna ja 5 alamsugukonna vahel (Loomade elu 1987). Enamik kärplasi on väikesed või väga väikesed, vähesed aga keskmise suurusega loomad. Nende tüvepikkus on 15 kuni 120 150 cm, mass 100 g kuni 40 kg. Kere on neil pikk, peenike ja väga paindlik, harva jässakas, massiivne. Kärplaste karvastik on põhjapoolse levikuga liikidel talvel tihe ja kohev, mille tõttu on nad olnud hinnatud karusloomad. Aastaajati muutub karvastik tunduvalt. Kaks liiki on talvel koguni lumivalged. Need on kärp ja nirk
ja seda tuleks aktsepteerida, kui kogu loomariigi klassifikatsioon või vähemalt imetajate oma põhineks geneetilistel distantsidel. Kuid traditsiooniline taksonoomia on üles ehitatud eelkõige morfofüsioloogilistele ja ökoloogilistele kriteeriumidele. Nende kriteeriumide alusel hindavad senised loomasüstemaatikud inimese erinevust inimahvidest vähemalt sugukonna tasemele, kuigi, muide, juba Darwin märkis, et inimesele võiks olla piisav alamsugukonna staatus. 3. Esmased hominiidid ja nende tekkeaeg 60ndate aastate keskpaigani peeti kõige ürgsemateks tuntud inimlasteks 1924. a. Lõuna-Aafrikas avastatud ca 2.5 mln. a. tagasi elanud australopiteekusi (Australopithecus africanus). Hiljem on peamiselt Ida-Aarikast leitud mitmete varasemate ja ka hilisemate australopiteekuse-liikide säilmeid, vanusega 4...1 mln. aastat. Nende ajukolju maht oli võrdlemisi väike (jäi Aafrika nüüdsete inimahvide ajumahu varieeruvuse piiridesse: 400..
tagajärjel tekkivate lümfogranuloomidega siseorganites, nahas ja lihastes, kroonilise kulu korral ( klassikaline vorm ) kesknärvisüsteemi ja suurte närvitüvede patoloogiaga, mille tagajärjel tekivad jäsemete, saba ja kaela halvatus, aga samuti silma vikerkesta depigmentatsioon ja pupilli deformatsioon. Haigusele on vastuvõtlikud kõik kanatõud ja- liinid. Kuked on võrreldes kanadega mõnevõrra resistentsemad. Mareki haigust põhjustab Herpesviridae sugukonna Alphaherpesvirinae alamsugukonna Mareki haiguse laadsete viiruste perekonda kuuluv DNA- viirus diameetriga 85 100 nm. Sulefolliikulite lüseeritud epiteelirakkudes on leitud aga struktuurituid virione Viirus satub organismi hingamisteede limaskestade kaudu. 3 4. päeval jõuab ta leukotsüütidele kinnitunult verega lümfoidorganitesse, tüümusesse, kloakaalpauna, põrna. Viiruse kontsentratsioon organismis saavutab kõrgpunkti 4 7. päeval pärast nakatumist.
Siia kuuluvad perekonnad kibuvits, murakas ja maasikas. Alamsugukond õunapuulised- Pomoideae. Puud ja põõsad. Sigimik alumine, õiepõhi nõgus. Õiekate kaheli, viietine. Tolmukaid enamasti 20. emakkond on tsönokarpne, viljalehti on tavaliselt 5, sageli on nende arv vähenenud 2-3 või isegi üheni. Alumine sigimik kasvab karikakujulise hüpantiumiga kokku. Vili on marjataoline õunvili. Vilja tipus säilivad tupe jäänused. Selle alamsugukonna esindajad on põhjapoolkera ja parasvöötme puuviljastruktuuride – õunapuude, pirinipuude, aiva jt. Rohkearvuliste sortide lähteliikideks. Siia kuuluvad perekond õunapuu, pirnipuu, pihlakas. Alamsugukond ploomipuulised- Prunoideae. Puud, põõsad. Õiepõhi on nõgus, kuid ei kasva sigimikuga kokku. Emakkond koosneb ühest viljalehest, seemnealgmeid on kaks, neist areneb ainult üks. Vili on lihakas, harvem kuiv luuvili. Siia kuuluvad perekond kirsipuu, ploomipuu, aprikoosipuu.
Siia kuuluvad perekonnad kibuvits, murakas ja maasikas. Alamsugukond õunapuulised- Pomoideae. Puud ja põõsad. Sigimik alumine, õiepõhi nõgus. Õiekate kaheli, viietine. Tolmukaid enamasti 20. emakkond on tsönokarpne, viljalehti on tavaliselt 5, sageli on nende arv vähenenud 2-3 või isegi üheni. Alumine sigimik kasvab karikakujulise hüpantiumiga kokku. Vili on marjataoline õunvili. Vilja tipus säilivad tupe jäänused. Selle alamsugukonna esindajad on põhjapoolkera ja parasvöötme puuviljastruktuuride õunapuude, pirinipuude, aiva jt. Rohkearvuliste sortide lähteliikideks. Siia kuuluvad perekond õunapuu, pirnipuu, pihlakas. Alamsugukond ploomipuulised- Prunoideae. Puud, põõsad. Õiepõhi on nõgus, kuid ei kasva sigimikuga kokku. Emakkond koosneb ühest viljalehest, seemnealgmeid on kaks, neist areneb ainult üks. Vili on lihakas, harvem kuiv luuvili. Siia kuuluvad perekond kirsipuu, ploomipuu, aprikoosipuu. 35
Siia kuuluvad perekonnad kibuvits, murakas ja maasikas. Alamsugukond õunapuulised- Pomoideae. Puud ja põõsad. Sigimik alumine, õiepõhi nõgus. Õiekate kaheli, viietine. Tolmukaid enamasti 20. emakkond on tsönokarpne, viljalehti on tavaliselt 5, sageli on nende arv vähenenud 2-3 või isegi üheni. Alumine sigimik kasvab karikakujulise hüpantiumiga kokku. Vili on marjataoline õunvili. Vilja tipus säilivad tupe jäänused. Selle alamsugukonna esindajad on põhjapoolkera ja parasvöötme puuviljastruktuuride õunapuude, pirinipuude, aiva jt. Rohkearvuliste sortide lähteliikideks. Siia kuuluvad perekond õunapuu, pirnipuu, pihlakas. Alamsugukond ploomipuulised- Prunoideae. Puud, põõsad. Õiepõhi on nõgus, kuid ei kasva sigimikuga kokku. Emakkond koosneb ühest viljalehest, seemnealgmeid on kaks, neist areneb ainult üks. Vili on lihakas, harvem kuiv luuvili. Siia kuuluvad perekond kirsipuu, ploomipuu, aprikoosipuu. 35
Aitab ka teiste hingamisteede hädade puhul. Pihlaka marjade liigne söömine võib tekitada pea- ja kõhuvalu, seda eriti lastel. Puidust valmistatakse mööblit, tööriistavarsi jne., kuna see on kõva ja raske (Palmstierna 2006). 71 KIRSIPUU Iseloomustus Kirsipuu (Cerasus vulgaris) (joonis 16) on roosõieliste sugukonna ploomipuuliste alamsugukonna toompuu perekonna alamperekond. Mõnikord käsitletakse kirsipuud ka eraldi perekonnana. (Kirsipuu) Joonis 16. Kirsipuu (Cerasus vulgaris) (http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Koeh-113.jpg) Hooldusvõtted Viljapuude sordid poogitakse pookealusalus ele, mille tüübist sõltub, kui suureks puu kasvab. Kirsiaiad tuleb rajada valgusrikastele ja tuulte eest varjatud nõlvadele. Üldiselt ei sobi kirsipuude
igakevadist sanitaarlõikust ja pikkade üheaastaste okste kärpimist (Miksike. Ploom.). 8.4 Noorendamine Ploomipuude noorendamist läheb Mandri – Eestis harva vaja. Sellega on sarnane aga nende lõikamine pärast talvekahjustusi, mida tuleb sageli teha. Meie kliimas on ploomipuud palju ebastabiilsemad kui õunapuud. Samuti on ploomipuud väga talveõrnad (Miksike. Ploom). 9. Prunus subg. Cerasus - perekond Ploomipuu Kirsipuu on roosõieliste sugukonna ploomipuuliste alamsugukonna toompuu perekonna alamperekond. Mõnikord käsitletakse kirsipuud ka eraldi perekonnana. (Wikipedia. Kirsipuu ) 9.1 Hooldusvõtted Viljapuude sordid poogitakse pookealusalus ele, mille tüübist sõltub, kui suureks puu kasvab. Kirsiaiad tuleb rajada valgusrikastele ja tuulte eest varjatud nõlvadele. Üldiselt ei sobi kirsipuude (ka teiste viljapuude) kasvatamiseks kinnised orud ja nõod, kuna neisse kogunevad külmad õhumassid rikuvad õiepungi ning õisi
annaabi.ee 
