Algliblikatel on suised haukamistüüpi, enamusel moodustavad suised nektari imemiseks pika imilondi, osa liblikalisi ei toitu valmiku eas üldse. Vastsed on röövikud. Röövikute välimus ning karvasus on liigiti väga erinev. Paljude karvaste röövikute karvad on kergesti murduvad ja seetõttu võivad tungida naha sisse või tekitavad sissehingamisel allergiat. Osa karvu on ühenduses mürginäärmetega. Alamseltsideks jaotamisel mitu võimalust. Meie jaotame nad pisiliblikateks ja suurliblikateks Liikide arv: 150 000 (liikide arvu poolest teine selts mardikaliste järel), Eestis umbes 2388 liiki. Kirjandus: Viidalepp, J. , Remm, H., 1996. Eesti liblikate määraja. Tallinn: 443 lk. + 40 värvitahvlit Õunap, E., Tartes, U., 2014. Eesti päevaliblikad. Varrak: 294 lk. Sugukond koilased Tineidae. Väikesed liblikad, kelle röövikud toituvad kuivanud orgaanilisest ainest
Veesisaldus kõigub 46...84% piires olenedes peamiselt rasvasisaldusest. Kala toiteväärtus oleneb veel söödavate ja mittesöödavate osade vahekorrast, mis omakorda sõltub kala liigist ja suurusest. Suurematel kaladel (sama liigi piires) on söödavate osade osatähtsus suurem. 3.2. Tähtsamad kalade sugukonnad Bioloogiliste tunnuste alusel jagunevad kalad kahte klassi kõhrkalad ja luukalad. Need jagunevad omakorda alamklassideks, rühmadeks, seltsideks ja alamseltsideks. Kalu võib liigitada ka sugukondadeks keha kuju, luustiku, seljauimede arvu ja asukoha, liha keemilise koostise jt. tunnuste alusel. Alljärgnevalt on toodud tähtsamate sugukondade lühike iseloomustus. Peale selle on kirjeldatud üksikuid kalu, 11 mis kuuluvad erinevatesse sugukondadesse , kuid nende sugukondade esindajatena omavad suuremat tähtsust. Heeringlaste sugukonda kuuluvatel kaladel on piklik keha. Küljejoon puudub,
annaabi.ee 
