Turunduses on õige hind pärast õiget toodet kõige olulisem, sest vaid tänu õigele hinnale ostavad tarbijad toodet ning ettevõte saab kasumit. (Vihalemm 2008) Aga milline on õige hind? Võibki öelda, et õige ja optimaalne hind on selline, mis rahuldab nii ettevõtjat kui tarbijat. Hinnakujunduse peamised elemendid on: · Tootmiskulud · Tarbijate väärtustaju · Konkurentide hinnad Hinna kujundamisel arvestatakse hinna alampiiriga, mille määravad tootja kulud, ja ülempiiriga, mis on seatud tarbijate väärtustajuga. Nende vahele jääb ettevõtte mänguruum, mille ulatuses saab ajada iseseisvat poliitikat.(Vihalemm 2008) Toote hind ei tohi olla ülearu madal ega üleliia kõrge. Hinnakujundaja valib hinna kuludest tuleneva alampiiri ja tarbijate hinnatajust kohtuva ülempiiri vahelt, arvestades konkurentide hindu ja muid sise- ja välistegureid.(Vihalemm 2008)
, k =1 {fk(t)} varieeruvuse võrdlemiseks alampiiriga iga praktilise hinnangu korral. , {rk} , Iga hinnang, mis on kõrvalkalleteta ja mille varieeruvus , ri(t)
et eelnev lüli ahelas („tarnija“) võtab endale vastutuse järgmise lüli („kliendi“) laovarude täiendamise eest, teostades ise tellimusi kliendi eest. Sisuliselt (artiklite/kategooriate) laovarude juhtimise sisseostmine. Tarnijal peab olema ülevaade kliendi laovarude seisust ja läbimüügi andmetest reaalajas, et selle põhjal prognoosida nõudlust ning korraldada täiendavaid saadetisi, arvestades enamasti ka kokkulepitud laosaldode ülem- ja alampiiriga. (võimalikud ka tagasiostukokkulepped) Automatiseeritus on VMI toimimiseks hädavajalik tingimus.Kauba omand võib, kuid ei pruugi üle minna tarnijalt kliendile tarne toimumise hetkel. Kasutamise eeldused: arusaam ja motiveeritus, töötajate kaasamine, ühendatud IT-süsteemid ja toimiv protsess (võimalik investeering ja ajakulu), tarkvara saab teenusena ka sisse osta. VMId kasutatakse näiteks autokütuse hulgi ja jaemüüjate vahelistes suhetes, aga
kasumile. Muud klassikalised osad – toode, turustus ja toetus – eeldavad kõigepealt kulusid, mis mõnevõrra hiljem võivad realiseeruda tuludena, aga vaid juhul, kui kulud ennast õigustavad. Lisaks on hinnapoliitikal kaks olulist eelist teiste komponentide ees: hinda saab muuta kiiremini ja kergemini kui toodet, turustuskanalit või näiteks reklaamibrošüüre; hinna-alased otsustused omavad äritegevusele kohest mõju. Hinna kujundamisel arvestatakse hinna alampiiriga, mille määravad tootja kulud ning ülempiiriga, mis on seotud tarbija väärtustajuga. Praktikas kasutatakse kolme põhilist hinnakujundusmeetodit või nende kombinatsiooni: kulukeskne hinnakujundus, tarbijakeskne hinnakujundus ning konkurentsikeskne hinnakujundus. Kulukeskne hinnakujundus (cost-based pricing) - hinna määramisel lähtutakse kuludest (tootmis- või ostukulud). Kuludel põhineva hinnakujunduse peamiseks puuduseks on see, selline hinnakujundus ei