Sapipuravik, Täpiline värvik, Sälk-kollanutt, Läik-punalehik, Haisev vöödik, Harilik murukera, Hiid-Punalehik, Verev vöödik, Tamme-kivipuravik, Sooriisikas, Metskõrges, Kevad-Punalehik, Sälk-Kollanutt, Näsaline heinik. Lisaks veel 2 seent, milest räägin pikemalt: Pruun kärbseseen Kärbseseenemürgistust ehk ,,mükoatropiinimürgistust", iboteenhappe- mustsimoolimürgistust või pantherina-sündroomi põhjustavad kärbseseene (Amanita) perekonna punase kärbseseene alamperekonda Amanita kuuluvate seente mürkained, mis halvavad kesknärvisüsteemi tegevuse. Saatana-kivipuravik võib põhjustada tugevaid mao- ja soolenähtudega mürgistus. Lisaks lasub sellel seenel kahtlus, et ta sisaldab hallutsinogeenset mürkainet psilotsübiini. Kuid ka tamme- kivipuravikku, mida vahepeal heaks söögiseeneks peeti, tuleb lugeda mürgiste hulka kuuluvaks. Seen võib põhjustada mao- ja soolenähtudega mürgistusi ning pealegi sisaldab ta kopriini, mis alkoholiga
loomadele. Neid söövad näiteks karu, kuldnokad, rästad. Kuid marju kahjustavad ka putukad, näiteks vaarikamardika vastsed. Lehtedest ja noortest võrsetest toituvad mitmed taimtoidulised loomad, näiteks metskits, põder, jänesed. Õisi tolmeldavad putukad. Rahvapärasid nimetusi: vabarn, vaarakas, vaargas, aavermo, oarmari. LIIGID Vaarikas (Rubus idaeus) kuulub roosõieliste sugukonda ja muraka (Rubus) perekonda. W. O. Focke järgi eristatakse muraka perekonnas 12 alamperekonda. Muraka perekonnas on umbes 400 liiki, neist kasvab Eestis looduses kuus liiki. Põhilisteks vaarikasortide lähteliikideks on harilik vaarikas ja selle teisendid. Tabel 1. Liigiline kuuluvus Alamperekonnad Liikide arv Tähtsamad liigid Rabamurakas 1 rabamurakas Chamaemorus R. chamaemorus
). Kärbseseente liigirikkus Austraalias on kesine, kuna maa on valdavalt kuiv ning niiskus on minimaalne. Kärbseseenete perekonda kuuluvate seenete kübar on keskmine või suur, lihakas, tihti üldloori jäänustest ebemeline. Üld- ja rõngasloor on nahkjas või vatjasebemeline, jalg alati tupega. Kärbseseened on suvel ja sügisel metsades ja puisniitudel kasvavad mükoriisaseened Eesti on seni leitud 18 liiki, mis jaotatakse kolme alamperekonda (Niitla 2004). Tabel 1. Kärbseseente liikide esinemine Eestis ja Austraalias. x tähistab liigi esinemist, selle mitteesinemist Eesti Austraalia Amanita vaginata x - Amanita Battarrae x - Amanita Crocea x - Amanita friabilis x - Amanita Olivaceogrisea x - Amanita lividopallescens x -
Võrdlus mees kui rabamänd tähendab eriti vintsket, ehkki kogult võib-olla väheldast meest. Võrdlus mees kui mastimänd toob silme ette hiigelkasvulise mehemüraka. Ka muistsetel Vahemeremaadel seostati mändi elujõuga, vitaalsusega, lisaks veel surma ja ülestõusmisega. Vanas-Kreekas pühendati palju vanu mände Paanile, karvasele ja sarvisele loodusjõudude kehastusele, kelle altar seati männipuude juurde. Pinus sylvestris L. harilik mänd Kuulub alamperekonda Diploxylon. Võrsed on paljad, hallikaskollased, hiljem pruunid. Okkad on 4...7 cm pikad, teravatipulised, nõrgalt keerdunud, karedate servadega, sinakasrohelised, väline külg (õhulõheridadest) kumer, sisemine külg lame. Okkad püsivad 3...5 aastat. Pungad piklikmunajad, teravnevad, oranzpruunid, vaigused. Käbid on valminult 3...7 cm pikad, läbimõõt 2...3 cm, piklikmunajad, 2. aasta sügisel ja talvel pruunid ja läikivad või varisenult hallid ja läiketud.
Madal temperatuur kahjustab puude ja põõsaste pungi, üheaastasi ja vanemaid võrseid, harvem ka tüve ja juuri. Mõnedel liikidel on pungad kaetud vaiguga või kattesoomustega, mõnel esineb tihe karvasus, mis külma eest kaitseb. Lehtpuudel paranevad vigastused üldiselt märksa paremini, okaspuudel paranevad noores eas saadud külmavigastused teistest paremini lehistel. Pilet 23 Pinus cembra subsp. siberi seedermänd Kuulub alamperekonda Haploxylon ja sektsiooni Cembra. Võrsed on jämedad ja kaetud (tihedalt) roostepruunide (ruskete) karvadega.Okkad on kolmetahulised, karedad (okaste servas võib näha hõredaid hambakesi), 5-kaupa kimbus, kinnituvad võrsele tihedalt, 5...14 cm pikad, püsivad puul 3...6 aastat. Okaste läbimõõt 0,8...1,2 mm. Käbid on 5...10 (15) cm pikad, läbimõõt 5...8 cm, tömpmunajad. Seemnesoomused tihedalt ligihoiduvad, kaetud
nimetavas, nimisõna omastavas (kui näitab kuuluvust või päritolu) või omadussõna nimetavas käändes (kui näitab omadust või päritolu). Teaduslike nimede loomisel või ümberseadmisel tuleb veidi ladina grammatikat tunda. Nad peavad olema vormilt ladinapärased. Alamliigi puhul lisandub ka tolle epiteet, nimi saab kolmeosaliseks. Näiteks peipsi tint (meritindi alamliik) on Osmerus eperlanus spirinchus. Kui tahetakse märkida liigi kuulumist alamperekonda, lisatakse tolle nimi perekonnanime järele sulgudes, näiteks Gammarus (Rivulogammarus) lacustris (järvekirpvähk). 13. Liigi teadusliku nime kuju koos alamperekonna nimetamisega. Kui tahetakse märkida liigi kuulumist alamperekonda, lisatakse tolle nimi perekonnanime järele sulgudes, näiteks Gammarus (Rivulogammarus) lacustris (järvekirpvähk). 14. Liigiepiteedi moodustamise põhireeglid. Isikunimest tuletatud liigiepiteet pannakse enamasti omastavasse: mehenime lõpp
Ras-REF aktiveerib inaktiivse Ras valgu (GDP fosforüülitakse),aktiivne Ras aktiveerib MAP kinaas, kinaas, kinnas, ATP toimel tekib MAP kinaas, kinaas ning sellest omakorda MAP kinaas, mis mõjutab valgu aktiivsus või geeni ekspressiooni. TGFβ superperekonna signaalvalkude toimimise põhimõte retseptor-seriin/treoniin kinaaside ja Smad’ide kaudu. TGFβ – transformeeriva kasvufaktor β superperekonna valgud on dimeersed ja neid sekreteeritakse rakust välja. Siia kuuluvad 2 alamperekonda: TGFβ/aktiviin perekond ja luu morfogeenne valk (ingl.k. bone morphogenic protein, BMP). TGFβ tüüp-II retseptori seriin/treoiin kinaas fosforüülib tüüp-I retseptori, mille tulemusena kinnituvad transkriptsioni regulaatorid (Smad2 või Smad3), neile liitub (Smad4). Smadid liiguvad cis regulatoorsele järjestusele moodustades seal transkriptsiooni rgulatsiooni kompleksi ning algatavad märklaud geeni transkriptsiooni. Neli põhilist raku pinnaretseptorite klassi. TGF beeta retseptorid
ja kännuvõsusid ning on paljundatav pistokste ja pookimise teel. Raiesmikel ja noorendikel võib ta koos teiste kiire kasvuga puuliikidega moodustada peaaegu läbitungimatu tihniku, kus leiavad turvalise pesapaiga paljud linnud, sealhulgas ööbikud (Wikipedia). 2.5. Prunus Ploomipuu 2.5.1. Kirjeldus Ploomipuud kuuluvad roosõieliste (Rosaceae) sugukonda, toompuu perekonda (Prunus) ja ploomipuu alamperekonda. Ploomipuuliigid on jagatud kahte ossa: pärisploomipuud ja kirssploomipuud. Pärisploomipuud on Euroopa ja Aasia liigid, kirssploomipuud on levinud peamiselt Põhja-Ameerikas. Pärisploomipuud on heitlehised, enamasti juurevõsusid moodustavad lehtpuud ja -põõsad, võrsed on asteldega või ilma, lehed jagunematud, valged, rohekad või roosakad õied paiknevad üksikult või sarikjate kimpudena, vili on üheseemneline luuvili. Kõige tuntumad liigid on Harilik ploomipuu
Perekonda kuulub -30 m puid kui ka madalaid põõsaid. Valguslembesed ja kiirekasvulised. Pajud, tänu meesisaldusele, on tähtsad mesinduses, eriti seetõttu, et õitsevad varakevadel. Pajud on levinud kõikides maailmajagudel, välja arvatud Austraalia. Perekonda kuulub üle 300 liigi, neile lisanduvad hübriidid. Puukujulisi pajuliike nimetatakse remmelgateks. Eestis kasvavad 21 pajuliiki on jagatud 3 alamperekonda ja 12 sektsiooni. Alusmetsa liigid Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) 10-15 m kõrge puu, harva põõsakujuline. Tüve koor sile, vanemas eas rõmeline korp. Lehed paaritusulgjad, lehekesi 11-15 3-8 cm pikad, 1-2 cm laiad. Õitseb mais-juunis. Õied valged tihedates kännastes läbimõõduga 5-10 cm. Viljad oranzikaspunased, kerajad, valmivad sept.
annaabi.ee 
