lehtedest. Kurnas on 4-6 hallikasrohelist muna, mida emaslind haub üksi. Isaslind valvab sel ajal hoolega territooriumi. 13-14 päeva pärast kooruvad pojad, keda toidetakse pesas veel sama pika perioodi vältel. Poegi toidavad mõlemad vanema, kuid emaslind näeb rohkem vaeva. Pesast lahkuvad pojad veel lennuvõimetutena ja selletõttu jätkavad vanemad nende toitmist ja õpetamist. Hänilaste eluiga on kuni 9 aastat, tavaliselt 3 aastat. (Peksar, 2014) 1. 4 Segadused alamliikidega Peale kauni väljanägemise on mitmepalgeline ja huvitav ka liigi süstemaatika, milles pole täit selgust veel tänapäevalgi. Hänilasel on väga lai levila, mis ulatub Euraasias Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini ning Põhja Jäämerest Vahemereni. Eri autorite andmetel võib kogu areaali ulatuses eristada kuni 18 alamliiki. (Laurits, 2014) Kollase peaga hänilase alamliike on kolm: flavissima, lutea ja taivana. Need on liigi kõige
perekond. Tsitruste lehed on jagunematud ja harilikult nahkjad, õied on valged või roosad. Viljaks on hesperiid, mis on marja ehitusega, mahlakas ning sisaldab rohkelt vitamiine, happeid, suhkruid ja glükosiide. Enamikel liikidel on vili söödav, kuid kahjuks mõnedel inimestel võivad nad põhjustada allergiat. Vilja värvus on tavaliselt oranz, kollane või kollakasroheline. Lõuna- ja Kagu-Aasias leidub 1216 tsitruste liiki koos hulga alamliikidega. Enim levinuid tsitruselisi kasvatatakse kõikjal lähistroopikas ning kohati ka troopikas. Väga palju kasvatatakse tsitruselisi Ameerika Ühendriikides, Brasiilias ja Vahemeremaades. Tähtsamateks tsitruste liikideks ja sortideks on: Apelsin Bergamott Greipfruut ehk greip Klementiin Laimi ehk limett
väga harva, näiteid on Uus-Meremaalt, Tshiilist, Austria Alpidest. Vikerforelli siirdevormi kutsutakse teraspealõheks, Kanada edelaosa järvede vikerforelli tuntakse kamloops forelli nime all. vikerforelli on kalakasvatuse tarbeks kodustamise käigus toimunud väga intensiivne tõumaterjali segamine ja aretustöö, kasutatud on vormide ja liinide ristamisi, perekonnavalikut ning geneetilisi manipulatsioone ja praegust kasvatatavat vikerforelli pole mõtet looduses esinevate alamliikidega seostada. Kalastajat huvitab ilmselt eelkõige looduses leiduv vikerforell, mitte kalakasvatuse toodang Paraku on vikerforell Eestis samasugune koduloom nagu siga. Vikerforellist kirjutades ei saa mööda kalatiikidest, basseinidest ja sumpadest, kus on tema peamine elupaik, samuti söötmisest ja turustamisest. 4 Välimus Vikerforellil on tüüpiline lõhelase voolujooneline kehakuju
Jõhvi Gümnaasium Kullilised Referaat Kain-Theodor Merilai 7.a klass Õpetaja Tiina Gaskov Jõhvi 2012 2 Sissejuhatus Minu poolt koostatud referaadi sisuks on bioloogias õpitavad röövlinnud. Maailma 8600-st linnuliigist on kullilisi ja kakulisi kokku vaid 405 liiki. Ka Eesti enam kui 300-liigilises linnuriigis pole 28 kulliseliigil (koos alamliikidega) ja 13 kakulise liigil arvuliselt väga suurt kaalu. Ometi on kullid ja kakud elusas looduses tähtsad, sest loomtoidulistena murravad nad teisi liike. Eriti silmatorkavaks muudab selle asjaolu, et nende saakobjektid on enamasti suured loomad." 3 Toonekured Valge-toonekurg Valge-toonekurg on toonekurglaste sugukonda kuuluv lind. Lindu nimetatakse rahvapäraselt ka toonekureks. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega.
PUNASE RAAMATU SOONTAIMED Referaat Sisukord Sissejuhatus 3 Teadusartiklid 4 Kokkuvõte 10 Kasutatud kirjandus 11 2 Sissejuhatus Viimase, 2008. aasta Punase Raamatu soontaimede osa koostamisel võeti aluseks Toomas Kuke koostatud Eesti soontaimede täielik nimestik (Kukk, 1999). Toomas Kuke andmetel leidub Eesti pärismaises flooras 1441 liiki soontaimi. Neile lisandub 97 alamliiki. Koos alamliikidega on taksonite arv 1538. Naturaliseerunud liike on teada 82, tulnuktaksoneid on kokku 718. 2008. aasta punases raamatus on analüüsitud 1928 taksonit, mis haarab kõik pärismaise floora liigid, naturaliseerunud liigid ja suure osa tulnuktaksoneid. Analüüsitud taksonite jaotust Punase Raamatu kategooriatesse kajastab alljärgnev tabel 1. Tabel 1. Soontaimede 1928 liigi ja/või alamliigi ohustatuse kategooria muutused võrreldes 1998
6. Millest algab liigiteke? Liigiteke saab alata populatsioonide sattumisest geograafilisse isolatsiooni. 7. Millised tegurid määravad uue liigi tekkimise? Liigitekke vormid: allopatriline, peripatriline, parapatriline ja sümpatriline. Mõnikord on liigiteke esile kutsutud ka kunstlikult, näiteks laborikatsetes ja loomakasvatuses. Põhilised tegurid uue liigi tekkida saamiseks on viljakus, geograafiline asukoht ja sugu. 8. Mis juhtub alamliikidega nende levilate ühinemisel? Alamliigid muutuvad ning jagunevad levilate ühinemise käigus veel omakorda erinevateks rassideks (nt. kalakajakas kalakajakas(Larus canus canus) ja järve- kalakajakas (Larus canus heinei). Õpik lk. 84-85 Mõisted Adaptsioon organismide ehituse ja talitluse (ka käitumise) muutumine, sobitumaks koskkonnatingimuste ja eluviisiga
Lõunasiil avastati Eestis paarikümne aasta eest (1988). Kuni aastani 1987 käsitleti "lõunasiili" "hariliku siili" (E. europaeus) alamliigina Erinaceus europaeus concolor. Nüüd käsitletakse vorme E. europaeus ja E. concolor ammugi iseseisvate liikidena. Tehistingimustes on saadud kahe siililiigi hübriide, kuid hübriidide sigimisvõime on piiratud (Corbet, 1988) see kinnitab üsna veenvalt, et tegemist on omaette liikidega, mitte ühe siililiigi alamliikidega. "Lõunasiili" vanim leid Eestist pärineb aastast 1969 (Masing, 1990). Lõunasiil nagu nimigi ütleb elab meil maa lõunaosas ning tema levila kattub hariliku siili omaga vähe. Mõnes Lõuna-Eesti paigas, nagu Võiste, Väheru, Vastseliina ja Värska, võib näha mõlemat liiki kõrvuti jooksmas need asulad paiknevad kahe siililiigi levila piiril. Teadlaste DNA-analüüs näitas, et kokkupuutealadel annavad kaks siililiiki hübriidseid järglasi, üks selline leiti Värskas
annaabi.ee 
