ülemjuhataja Johan Laidoner Soomusrongide Divisjoni ajutise koosseisu, kusjuures divisjoni ülem sai diviisiülema õigused administratiiv- ja distsiplinaaralal. Operatiivselt allusid soomusrongid jalaväediviisi ülematele, kelle vastutusalas nad parasjagu asusid. Pärast Karl Partsi haavatasaamist 23. jaanuaril 1919. aastal asus soomusrongide juhi kohuseid täitma kapten Anton Irv. Soomusrongide Divisjoni staabi formeeris kapten Johannes Poopuu, Divisjoni adjutandiks määrati alamleitnant Johannes Eisenberg ja varustusülemaks sõjaväeametnik Mihkel Piperal. Pärast Anton Irve surma sai Soomusrongide Divisjoni ülemaks uuesti Karl Parts. 23. augustil 1919. nimetati Soomusrongide Divisjon ümber Soomusrongide Diviisiks. Muutus oli pigem vormiline. Diviisi ülemaks jäi edasi Karl Parts ja staabiülemaks Johannes Poopuu. Diviisiülema abiks nimetati Arnold Hinnom. Vabadussõja jooksul formeeriti Eestis ühtekokku 6 laiarööpalist ja 5 kitsarööpalist soomusrongi
KOLM ÕDE DRAAMA NELJAS VAATUSES TEGELASED: ANDREI SERGEJEVIT PROZOROV NATALJA IVANOVNA tema pruut, hiljem naine OLGA - MAA Prozorovi õed IRINA FJODOR ILJIT KULÕGIN gümnaasiumiõpetaja, Masa mees ALEKSANDER IGNATJEVIT VERININ alampolkovnik, patareikomandör NIKOLAI LVOVIT TUSENBACH parun, leitnant VASSILI VASSILJEVIT SOLJONÕI staabikapten IVAN ROMANOVIT TEBUTÕKIN . sõjaväearst ALEKSEI PETROVIT FEDODIK alamleitnant VLADIMIR KARLOVIT RODE alamleitnant FERAPONT semstvovalitsuse valvur, rauk ANFISSA lapsehoidja, 80 aastane eit Tegevus toimub ühes kubermangulinnas. Tegevus algab Prozorovite majas, kus kolme õde isast on mööda saanud täpselt üks aasta. Olga (tütarlastegümnaasiumi õpetaja, 28 aastane) filosofeerib, Irina (20 aastane) tähistab oma nimepäeva ning Masa, kes on veel endiselt leian, kannab musta kleiti. Mõisas läheb käima äge nimepäeva pidu. Irinale tehakse igasugu kingitusi ja asju
Kirovi vanglasse ja sügisel 1945Ivanovo vanglasse, kuhu nad jäid 1952. aastani. 7. märtsil 1953 saadeti Laidonerid jälle Moskvasse Butõrka vanglasse, kus teatati, et neile onRJMi Erinõupidamise otsusega mõistetud Vene NSFV Kriminaalkoodeksi § 58-4 alusel mõistetud 25-aastane vanglakaristus. Johan Laidoner suri 13. märtsil 1953 Venemaal Vladimiri vanglas. Maeti Vladimiri linna kalmistule. Johan Laidoneri auastmed ja teenetemärgid Auastmed 1905 (1904) - Vene keiserliku armee alamleitnant 1908 - Leitnant 1913 - Staabikapten 1914 - Kapten 1916 - Alampolkovnik 1918 - Eesti sõjaväe polkovnik 1919 - Kindralmajor 1920 - Kindralleitnant 1939 - Kindral Teenetemärgid Vene Püha Georgi mõõk, Püha Anna IV järgu orden mõõgal “Vapruse eest” Vene Püha Stanislavi II järgu orden Vene Püha Anna II järgu orden Vene Püha Vladimiri IV järgu orden mõõkadega Eesti Vabadusrist I/1 ja III/1 Kotkaristi I klass mõõkadega Valgetähe Erisuurpael
Kingissepa salakorterit rünnati 3. mail kell 1 öösel. Toimunust koostati hiljem kaks suisa vasturääkivat raportit, sõjaväelaste ja kaitsepolitseinike oma. Neist esimese järgi tungisid ohvitserid majja ühes KAPO Tallinna osakonna ülema abi Julius Palmiga, "kes ainus julge kaitsepolitseinik oli". Kingissepa tuppa viiva salaukse lõi veltveebel Tamm püssipäraga lahti ja tormas koos kahe ohvitseri ja Palmiga sisse. Alamleitnant Kitvell ja veltveebel Tamm lõid Kingissepa voodisse pikali, nii et ta ei saanud vastu hakata. Kingissepa tabamine läks seetõttu kergesti ja ilma ohvriteta. Kaitsepolitseinik Palmi versioon oli aga hoopis teistsugune. Palmi sõnul ei leidnud läbiotsijad alul midagi ning siis hakkas ta seinu kompama. "Ühest kohast tapeediga kaetud seina kõvemini surudes sain aru, et see järele andis ja selle kohal arvatavasti salauks oli. Sellepeale võtsin revolvri taskust välja ja jalaga lõin
Eesti Vabariigi algusajad. 1917. aastal tuli Rei Tallinna, kus oli Eesti rahvuslike väeosade organiseerijaid. Ta tegutses Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimehena esimehe Konstantin Pätsi kõrval ja oli ise ülemkomitee esimees juunist 1917. Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena oli August Rei tegev eesti sõdurite Eestisse koondamisel ja eesti üksuste loomisel. Ka oli Rei Eesti sõjaväe staabi kohtujaoskonna ülem, lühiajaliselt ka kõrgema sõjakohtu sekretär ning alamleitnant aastast 1918. Pärast Saksa okupatsiooni kokkuvarisemist septembris 1918 sai August Reist Eesti Ajutise Valitsuse töö- ja hoolekandeminister. Nimetatud valitsuse kooseisus novembrist 1918 jaanuarini 1919 oli Rei ühtlasi peaminister Konstantin Pätsi asetäitja ja Venemaal vangistuses olnud haridusministri Karl Lutsu kohusetäitja. Valitsuse vahetumise järel, veebruarist 1919 oli Rei töö- ja hoolekandeministeeriumi juriskonsult.
Otsustasin võtta kõrvaltegelaseks Maksim Maksimõtsi sellepärast tänu temale sai minategelane endale Petsorini päeviku."Meie aja kangelane" põhinebki sellel päevikul ja Maksim Maksimõtsi jutustusel. Maksim olevat viiekümne aastane mees. Tal oli seljas ilma õlakuteta ohvitserikuub ja peas karvane tserkessi müts. Maksim oli tõmmu näojume,hallid vurrud ning kindel kõnnak ja reibas ilme. Kui Aleksei Petrovits piirle tuli oli Maksim alamleitnant. Tema ajal sai ta juurde kaks aukaraadimägilaste vastu võitlemises. Nüüd kuulub ta kolmandasse piirivalvepataljoni. Maksimil oli suur austus Petsorini vastu. Kui Maksim ja Petsorin ei olnud üle pika aja näinud ja Maksim kuulis, et nad ööbivad samas majas, kuid Petsorin on N.. i juures praegu, jäi Maksim teda ootma pingi peale. Ta ootas ja ootas, teda aga ei tulnud, siis lõpuks õhtul läks ta siiski pikali
akadeemias 10. Kaptenleitnant Leitnant Kolleegiumide sekretärid (va välisasjade), kubermangu magistraatide bürgermeistrid 11. - Laevasekretär - 12. Leitnant Alamleitnant Õuekohtu sekretär, mündimeister, metsaülem 13. Alamleitnant - Sekretärid provintsides, postmeister Riias ja SPb-s, Senati registraator 14. Tiibadjutant Laevakomissar, Fiskaalid õuekohtu juures ja kindralleitnandi või konstaabel kubermangudes, kameriir
18. detsembril hakkas leitnant Konstatin Kanep Paides formeerima Järvamaa löögipataljoni; 19. detsembril käivitasid Eduard Reissar ja alamkapten Friedrich Pinka Viljandis skaudiväeosa organiseerimise; 20. detsembril alustas lipnik Leopold Tõnson Tallinnas Kalevlaste Maleva loomist; 22. detsembril pani leitnant Otto Sternbeck samas aluse Tallinna buržuide löögipataljonile; 25. detsembril algatas alampolkovnik Hans Kurvits Viljandis Surmapataljoni loomise; 1. jaanuaril 1919 asus alamleitnant Karl Einbund Viljandis kokku seadma Tartu koolipoistest koosnevat Tartu vabatahtlike pataljoni. Vabadussõja kestel astus mobilisatsiooni komisjonides mööda minnes, st. Vabatahtlikult, rahvaväkke rohkem kui 16 000 inimest. Ka Kuperjanovi partisanide pataljon sai alguse samal ajal- 23. detsembril Puurmani mõisas. Julius Kuperjanovi olukord oli siiski mitmeti erinev. Eespool nimetatud ohvitserid
annaabi.ee 
