Ka Leedus võivad saadikud osaleda kõigi komisjonide istungeil. Kõikides riikides on saadikuil kohustus ja õigus olla komisjoni liige. Väikese komisjoni puhul on saadikul rohkem mõjutamisvõimalust seadusandlikus protsessis. Samuti on väikestes komisjonides esitatud poliitiliste huvide hulk väike ning selle kohaselt ka saadikul suurem võimalus oma huve ellu viia. Poolas on komisjonid 20-0 liikme suurused, mis tähendab seda, et üksiku saadiku osakaal on väike. Võimalus on luua alakomisjone, kuid selleks on vaja presiidiumi nõusolekut. Leedus on komisjonide suurus fikseeritud ja ulatub 7-17 liikmeni. Alamkomisjonide loomine on lihtne ning seda võib moodustada komisjon ise. Sinna peab kuuluma vähemalt 5 liiget. Eestis pole komisjonide arv fikseeritud. Ei saa luua alamkomisjone , kuid on võimalik täiskogu otsusega luua eri-, uurimus- ja probleemkomisjone. Saadiku võimalus mõjutada otseselt otsustamisprotsessi ja käituda vaba mandaadi
läbi Valges Majas ja võimul olev president on vastasparteist. Näiteks tekkis selline olukord 2006. aastal, kui demokraadid said enamuse Senatis ja Esindajatekojas, mille tulemusena nad hakkasid uurima Bushi administratsiooni. (Patterson, 2013, p. 296) Lisaks kitsendab järelevalve efektiivsust komisjonide killustatud seadusandlus, mis pärsib Kongressi võimalust saada terviklikku ülevaadet. Näiteks omab suur hulk komisjone ja alakomisjone vastutust järelevalve üle. Samuti ei taha komisjonid loovutada järelvalve juriidilist õigust Sisejulgeoleku ministeeriumile, mis loodi reorganiseerimise käigus 2002. aastal. (G. C. Edwards et. al., 2014, pp. 376-377). Võib öelda, et Kongressi töö järelevalve osas on kaugel täiuslikkusest, - see pole isegi mitte selle lähedal - aga olukord võiks ka olla halvem. (D. V. Edwards, 1998, p. 429) Konstitutsioonist lähtuvalt on kahekojalisele Kongressile seatud tasakaalu nõue