(19041988), kes nimetas selliselt normaalseid inimesi, kelle mõned omadused väljenduvad rõhutatult ehk aktsentueeritult. Sellistel temperamendi- ja iseloomujoontel on tendents süveneda ja areneda patoloogia suunas, jättes mingis väljendumisastmes sügava jälje kogu isiksuse struktuurile. Nende isiksusejoonte olemasolust lähtudes saab inimesi kirjeldada, klassifitseerida ja nende käitumist prognoosida. Aktsentueerituse mõiste on aluseks ka Vene psühhiaatri Andrei Litsko (sünd 1926) kontseptsioonile noorukite aktsentueeritud iseloomudest. Aktsentueeritud iseloomu all mõistetakse noorukieas ilmnevaid tunde- ja tahteelu kõrvalekaldeid, millega kaasnevad käitumishäired. Niisugused iseloomu kõrvalekalded ei vasta aga psühhopaatia diagnostilistele tunnustele. Tegemist on psühhopaatia ja normi vahele jääva piiriseisundiga. Litskol on
Paljusid psühhopaatidest kurjategijaid iseloomustab vägivaldsus,agresiivsus ja kõrge retsidivism(ebaedu vamglast ajutises vabaduses viibimises).On piisavalt tõendeid selle kohta,et mitte kõik psühhopaadid pole vägivallale kalduvad ja mitte küik vägivaldseid kuritegusid toimepannud isikud pole psühhopaadid. 17.küsimus Aktsentueeritud isiksused ja iseloomud(K.Leohard,A.Litshko)ja 18.küsimus Aktsentueerituse tüübid ja kriminaalne käitumine Aktsentueeritud isiksuse mõiste võttis esmakordselt kasutusele Saksa psühhiaater Karl Leonhard (19041988), kes nimetas nõnda normaalseid inimesi, kelle mõned omadused väljenduvad rõhutatult ehk aktsentueeritult.Sellistel temperamendi- ja iseloomujoontel on tendents süveneda ja areneda patoloogia suunas, jättes mingis väljendumisastmes sügava jälje kogu isiksuse struktuurile
samuti esineda kohanemisraskusi, kuid neil puudub psüühilise struktuuri hälvete kõikehaaravus, muutumatus ja nii suur pingelisus, et sellest sugeneks pidevaid tüliolukordi. Aktsentueeritud iseloomujooned jäävad enamasti varjatuks ja avalduvad olukordades, mis mõjutavad kõige väiksema vastupanu punkti (locus minoris resistentiaeI). Seega ei saa iseloomu aktsentueeritus olla psühhiaatriliseks diagnoosiks, vaid jääb normi ja patoloogia piirile. Aktsentueerituse tõdemine on sellise tausta määratlus, mille pinnal võivad tekkida mitmesugused häired liigse tundepaisuga vastutoimed, neuroosid, isegi reaktiivsed psühhoosid, kuigi tavaliselt asi selliste häireteni ei lähe. Mõisted ,,aktsentueeritud isiksus" või ,,aktsentueeritud iseloom" võeti kasutusele selleks, et eristada psühhopaatiat, kui iseloomu hälvet, normist. Kindlasti ei saa rääkida