Õlaliigese suure koormuse ja liikuvusulatuse tõttu peab see omama suurt strukturaalset kaitset ja funktsionaalset kontrolli. Et ülajäseme liigutused oleksid sujuvad, peab kõigi ülajäseme liigeste ja struktuuride töö olema sujuv. Õla kompleksi anatoomia Õlaliigeses liigutuste teostamiseks on vajalik nii dünaamiliste kui staatiliste stabilisaatorite kompleksne integreerimine, NELJAS liigeses: skapulotorakaal-, sternoklavikulaar-, akromioklavikulaar- ja glenohumeraaalliigestes. Kuigi vähese ulatusega liigutusi on võimalik teostada ka igas liigeses üksikult. Sternoklavikulaarliiges - Ainus koht, mis ühendab otseselt ülajäseme rindkerega. - Liigutusel piirab mediaalsele nihkumist lihaskontraktsiooni ajal - Takistab õlavöötme alla suunalist nihkumist. - Sternumiga liigestub rangluul läbi diski vaid väike ots - seetõttu vajalikud ugevad ligamendid
NB ! HUMEROSKAPULAARNE RÜTM õlaliigese liikuvusamplituudi ja harjutuskoormuste lisamine Humeroskapulaarne rütm Humeroskapulaarses rütmis täpsustatakse abaluu, õlavarreluu ja rangluu liigutusi õlaliigese abduktsioon- ja fleksioonliigutuses. Õlavöötme kõigil seitsmel liigesel ja ülakeha rühil on mõju humeroskapulaarse rütmi õnnestumisele. Kaks kolmandikku liigutusest toimub õlaliigesest ning liigutuse lõpp toimub AC (akromioklavikulaar) ja sternoklavikulaarliigesest. Liigutuse alguses m. supraspinatus stabiliseerib õlavarreluupea cavitas glenoidalisesse ning hoiab seda abaluu liigesõõnsuses kogu liigutuse ajal. Liigutust aitab stabiliseerida m. subscapularis. Õlaliigese abduktsioonliigutusel 15-30º hakkab kaasa liikuma abaluu. Abaluu liigub ette, tõuseb ja pöördub üles vastu rindkere. Selline abaluu liikumine eeldab sternoklavikulaarliigese normaalset toimimist.
annaabi.ee 
