" Marie Underi ja Heiti Talviku loodusluule võrdlus Turismist rääkides öeldakse tihti, et Eesti eripäraks ülejäänud Euroopaga võrreldes on meie omalaadne rikkumata loodus. Hiied, loomad ja taimed olid pühad ka meie esivanematele. Ehkki tänapäeval ei pinguta kõik ilusa roheluse säilimise nimel ning töötavad loodushoiule vastu, on meil siiski olemas võimalus seda nautida. Kellele meeldib metsa vahel jalutada, kellele vihmapiiskade sabinal aknaplekil looduse teemal ilusaid asju lugeda. Nii Marie Under kui ka Heiti Talvik elasid oma viimastel eluaastatel välismaal, kuid sellest hoolimata panid mõlemad poeedid kirja ilusaid luuleridu Maarjamaa loodusest. Kuigi mõlemad luuletajad kirjutasid kõikidest aastaaegadest, imponeeris neile väga sügis kõle, külm ja vihmane aastaaeg, mis jättis Marie Underile hinge ülimalt võimsad tunded: ,,Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle,
" "Mina varusin juba suvel kuivatatud seeni, pähkleid ja tammetõrusid. Nii saangi külma aja pesas üle elada!" Vanasõnad Lind sööb laulu eest, inimene töö eest. Igal linnul oma laul, igal mehel oma viis. Ära vaata lindu sulgist, vaid laulust. Nii kui linnu hellü, nii tää laul. (Rõuge) Tihane-lumelind Juba ta toksib me aknaplekil. Küllap on meeles, mis maik on pekil. Koputab lapse ärkvele unest. Kuula, kuidas laulab ta lumest. Lumi ei ole vaid sätendav kest. Lumest saab maale vateeritud vest.
annaabi.ee 
