Koostanud antoloogia "Eesti luule" (1967). "Paul Eerik Rummo luule tervikuna kujutab endast 20. sajandi teise poole eesti kirjandusilma üht murdepunkti ja uuema luuleklassika keset," on kirjutanud kirjandusteadlane Rein Veidemann. Puudel õitsevad leevkesed Paul-Eerik Rummo Puudel õitsevad leevikesed aknaklaasidel jää. Kellad käel, käivad inimesed, seisma kellad ei jää, ei jää kellad, ei inimesed. Ei me peatu, ei näe. Meie meeled on ikka keset minekut üle mäe. Puudel õitsevad leevikesed aknaklaasidel jää. Oh me tuhanded tähtsad teod, rabe, rabelev aeg. Lennukiteks maskeerunud teod.
koosneb omakorda kolmest erinevast meeleolulõigust. Esimene lõik on lootustandev ja mazoorne rändurile meenub kevad, lilled ja linnulaul. Kui aga unelmast ärkab saabub reaalsus talvekülmus, pimedus ja kraaksuv must lind surma sümbol? Kolmas lõik on rahulikum, peamiselt rõõmsa koloriidiga, kuid kibedust toob taas reaalsus: lilled (mida esimeses salmis on kujutatud) on külmunud ja neid on kujutatud jäätunud aknaklaasidel. · 24. laul "Leierkastimees" see õnnetu ja vaene, tühine ning nähtamatu leierkastimees, kelles näeb enda saatusekaaslast. Pimeda mehe taldrik on alati müntidest tühi, isegi hulkuvad koerad ei pane teda tähele, aga vana mees mängib oma leierkasti nii hästi, kui väsinud ja kohmetunud sõrmed suudavad. · Tsükli lõpp jääb justkui õhku rippuma mis nendest kahest mehest edasi saab, mis neile saatus toob, jääb kõigil ise fantaseerida.
annaabi.ee 
