Viivi luik referaat
Lumi
on ohutuli, kannab viirastusi ja õudusunenägusid." arvab K. Väli
"Vaata lumepilvi, ole nagu need. Neil ei ole südant, pole elulugu."
Iga talv ja kevad on äkiliselt ootamatu oma näiliselt rutiinses tulekus,
meenutavad meile Viivi Luige luuletused.
Kevadesse astudes pagetakse talvehämust ning hingematvast rusutusest, kuid
igale uuele puhkemisele vastu minnes teame, et midagi on jälle lõplikult
kadunud, kättesaamatuks muutunud, möödunud.
Ajatuksumise ja tuleviku olemasolu on samas pidevalt küsitav, kas me äkki ei
seisa hoopis paigal, kas me ei otsi olematut, ei oota tulematut.
Küllaltki tähendusrikas on kogu esimene luuletus, mis on üks vähestest
suvelugudest, luuletus, mida enamik on kooliajal lugemikust näinud, ehk
pähegi tuupinud. Midagi väga omast on selles angervaksa lõhnas ja hilissuvises
mõttes, et SEE soojuseaeg on jälle igaveseks läbi, ehk tuleb järgmine, kuid kes
seda nii kindlalt teab?
annaabi.ee 
