Violone, kontrabassi ning gambat mängib Imre Eenma. Ansamblisse kuuluvad veel ka Tõnis Kuurme, kes mängib dultsianit, pommerit, fagotti, plokkflööte, krummhorne, rauschpfeiffi ja Riho Ridbeck, kes mängib löökpille ja bassi. Väravatorn oli kontserti esitamiseks just ideaalne koht. Saali seinad olid üleni kivist, seintel rippusid erinevad vanaaegsed maalid, valgustus oli üsna hämar ning see kõik kokku andis renessansi ajastu hõngu. Lisaks ka Hortus Musicuse liikmed, kes olid ajastukohaselt riides, lisasid hõngu juurde. Liikmete riietuse eest hoolitseb toimetaja Laine Lillepruun. Riieteks olid üle pea tõmmatavad särgid, mis olid valmistatud linasest ning olid üsna tumedates toonides. Lauljad laulsid ajakohaselt, mitte nii nagu me oleme tänapäeval harjunud kuulma. Kontserdil esitati õukonnalaule, peolaule ja töölaule. Kokku esitati 14 laulu. Nendest kaks esimest laulu oli pärit keskajalt, kaks hiliskeskajalt ning ülejäänud renessansi ajalt. Enamik
Hiljem asus ta kirjutama oratooriume, mis said suure menu osaliseks juba tema elu ajal. Perekonda Händelil ei olnud. Nagu Bach, nii jäi ka tema elu lõpul pimedaks. Kui händel 1759. aastal suri, tuli matustele talle viimast austust avaldama üle 10 000 inimese. Ta maeti kui rahvuskangelane Westminster Abbey´sse. Händeli loomingus on tähtsal kohal mitmed barokiajastu uued muusikažanrid, eelkõige ooperid ja oratooriumid. Ooperid. Händel on loonud üle 40 ooperi. Need on ajastukohaselt itaalia stiilis ja keeles. Nagu barokkooperites ikka, jutustavad tema ooperid õilsatest inimestest, tegudest, mida sooritati au ja kuulsuse nimel. Tema ooperite peategelasteks on antiikmaailma kuningad ja väejuhid. Kuid Händeli muusika kujutab neid lihtsate inimestena oma tunnete ja erinevate karakteritega, muutes nad palju elulisemaks omaaegsete itaalia ooperite tegelastega võrreldes. Händel oli suur meloodiameister. Kaunite ja väljendusrikkate meloodiate abil annab ta
rohkem. See oleks andnud rohkem värvikust ja meeleolu. Väga meeldis, et näidend algas ja lõppes muusikaga. Muidu oleks see minu arvates jäänud väga tuimaks. Muusika valik oli sobiv. Kui see mängima hakkas, tekitas isegi kõheda tunde, et kohe hakkab midagi juhtuma, mis oli just väga hea, kuna see tõmbas tähelepanu just laval toimuvale. Lavalise kujundusega jäin siiski täielikult rahule. Seinad olid tehtud ajastukohaselt, nagu ka mööbel. Muidugi ei puudunud sealt ka baarikapp ja mugavad toolid, kus tähtsad mehed kanget jooki nautida said. Oli ka arvestatud liikumisruumiga. Oli vajalik, et näitlejad saaksid mugavalt ruumis ringi jalutada, ilma et peaks kuskilt vahelt läbi pugema. Ajaloolise taustaga näidendid on mulle alati meeldinud ja see on ka üks põhjus miks ma just selle näidendi valisin. Muidugi ei saanud ma läbi arvutiekraani vaadates sama elamust, kui oleks seda saalis istudes jälginud
puidust mõisahoones, ning aeg-ajalt olid sunnitud kasutama perekondlikke tutvusi, et finantskriisidest üle saada. Arvedi isa Gotthard töötas ametnikuna ning oli ka Valmiera Ordnungsrichter – kohtunik, kes oli vastutav linna politsei ees ja otsustas pisikurjategijate saatuse. Ema Jenny perekond oli Liivimaa üks mõjuvõimsamaid, kuuludes Campenhausenite (Vestfaali ja Hollandi päritolu baltisaksa, Rootsi ja Venemaa) aadlisuguvõssa. Hiljem kolis ajastukohaselt paljulapseline (Arvedil oli viis venda ja üks õde) Vegesackide pere pärandina saadud Blumbergshofi (tänapäeval Loberģi, Läti) mõisasse ja 1893. aastal Riia linna. Arvedi lapse- ja nooruspõlv jääb aega, kui Balti kubermangude sotsiaalses õhkkonnas oli tunda pingestumist ning esile hakkasid kerkima etnilised, poliitilised ja majanduslikud vastuolud Balti kubermangusid oma koduks pidavate eri rahvuste vahel
annaabi.ee 
