diem!. Soov nautida elu ja inimlikku õnne omandas neil mõnikord peaaegu meeleheitliku tunderõhu, kui teadvustati elu hetkelisust, eesootavat surma- eriti tolleaegsete ühiskondlike vapustuste taustal. Siuru luulel oli seos ka ajaga, ehkki see oli kaudne. Otsesemalt väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemidega 1920. aasta paiku tekkinud ajaluule, 1920.aastate alguse eesti luule silmatorkav suund, mis järgis kindlat voolu ja stiili. Ajaluulele andisd nimetuse eelkõige luuletajad ise. Aja kujund esines paljude autorite loomingus ning sageli lausa luuletuste pealkirjas. Johannes Semper kõneles "aja lingudest, mis inimese virutavad/vastu tuleviku haigutavaid lõugu". Johannes Barbarus kirjutas aja verisest näost ja veristest jalgadest, mis inimest tallavad, Jaan Kärner aga ajast-süüfilisest, mis uuristab aju. 1920ndate ajaluule ei olnud üksnes otseselt päevakajaline. Konkreetselt Eesti oludele viitava kõrval
Kivikas''Kirjas noortele'' 10.uusromantism, eriti just sümbolistlikku kujutuslaadi, temaatiliselt mitmekülgne. Väljendati oma põlvkonna maailmakäsitlust ja vaimseid ideaale, end sõnastati ka isiklikke elamusi. Siuru luules oli keskkohal armastus(Under, Visnapuu, Adson). Teiste Siuru luuletajate elamused väljendusid vastuolulisemal, isegi traagilisel viisil. 11.Ajaluule-1920.a alguse eesti luule silmatorkav suund, mis järgis kindlat voolu ja stiili. Ajaluulele andsid nimetuse eeslkõige luuletajad ise. J.Barbarus-kirjutas aja verisest näost ja veristest jalgadest, mis inimest tallavad(''Laul enesest'').J.Kärrner- kirjutas ajast-süüfilisest, mis uuristab aju(''Haigel ajal'') 12-13.G.Suits- kogud: esikkogu-''Elu tuli''(optimistlikud), teine kogu-''Tuulemaa''(teema-sünge), kolmas-''Kõik on kokku unenägu''(vaheldusrikas). Suitsu tuntuimad luuletused:''Oma saar'', ''Kerkokell'' E.Enno- Avameelselt tundeline.sümbolistiklik luuletaja
luuletuses ,,Ekstaas". Henrik Visnapuu luuletust ,,Carpe diem" läbib hobusena kihutava ja lõpule läheneva kärsitu aja kujund: ,,Aeg kärsik on, aeg nelju a'ab." Nii oli Siuru luulel seos ka oma ajaga, ehkki kaudne. Ajaluule: Otsesemalt väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemide ga 1920. aasta paiku tekkinud ajaluule, 1920. aastate alguse eesti luule silmatorkav suund, mis järgis kindlat voolu ja stiili. Ajaluulele (või ajalauludele) andsid nimetuse eelkõige luuletajad ise. Aja ja nimelt ahistava aja! kujund esines paljude autorite loomingus ning sageli lausa luuletuse pealkirjas. Johannes Semper kõneles ,,aja lingudest, mis inimese virutavad / vastu tuleviku haigutavaid lõugu" (luuletus ,,Julmal ajal"). Johannes Barbarus kirjutas aja verisest näost ja veristest jalgadest, mis inimest tallavad (luuletused ,,Introduktsioon" ja ,,Laul enesest 1"),
· Armuõnne ja pettumuse, musta ja valge naise vahel heitlesid Hendrik Visnapuu. · Johannes Semper lavastas Euroopa populaarse rahvakomöödia, tüüpiliste tegelastega tragikoomilisi stseene, mille peategelane Pierrot kannatas hüljatuse ning armastatud Colombina truudusetuse pärast. · Saab iseloomustada fraasiga ,,pidu katku ajal" Ajaluule · 1920. paika tekkinud ajaluule, 1920. aastate alguse eesti luule silmatorkav suund, mis järgis kindlat voolu ja stiili. · Ajaluulele andisid nimetuse luuletajad ise. · Globaalse katastroofi teema läbib selgelt luuletusi ( J. Barbaruse luulekogud, M. Underi" Verivall") · Inimkonda tabanud katastroofile vastandati maailmaparandamise püüe. Ajalaulik kutsus inimesi end paremaks muutma ning kurjuse ja vägivalla vastu võitlema. ( Alle ja Barbaruse luuletustes kõneleb karistaja, õiglane kättemaksja) · Ajaluule temaatika ja väljendusviis, eriti õuduskujundid on iseloomulikud ekspressionistlikule
Luuletaja on selja pööranud armastus- ja looduslüürikale ning ühtlasi sonetile. Muutunud karmil luulemaastikul ei õitse enam sirel, seal huikab mardus ja inimsüda on haavana verivallas. Inimese õigus õnnele, mis häälestas nooruslüürikat, esineb seal eetilisel tasandil küsimuse valgel: kas on õigus õnnelik olla, kui maailm upub kannatustesse? Poeetilisse eneseanalüüsi ilmub inimlikust õnnest keeldumise karedust, saatusühtsuse tunnetust verivalla kistud maailmaga. Underi ajaluulele on impulsse andnud ümbritsev tegelikkus, kaasa arvatud 1919. aasta klassisõja masendused. Sõja vägivalla vastu astus Under sama ägedalt, kui ta laulis loodusest ja armastusest. Kuid võitluslaulikut tavalises mõttes temast ei saanud. 1923. aastal sai Marie Under 40-aastaseks. Mitmed küsimused isiklikus elus olid otsustatud. Luuletaja siseelu hakkas tasakaalustuma, kuigi väliseid rahutusi oli veel küllalt.
leida väljapääsu. Esineb palju hüperbooli, liialdamist. August Alle ja tema ajalaulud. Klassika ja modernismi sünteesi poole. Voolude põimumine. Avardub poeetide elunägemine ja mitmekesistub luule temaatika. Loodusel suur tähtsus. Looduslüürika küpsuse saavutab 20ndatel Jaan Kärner. Vastukaaluks looduslüürikale tungivad 20. Aastail luulesse linnamiljöö ja tehnilised reaalid. Ekspr. Ajaluulele omane ahistav nägemus linnas kui inimliku viletuse kontsentraadist. Hiljem pigem kui moderniseeruv tsivilisatsioon. Valdav osa linnaluulet aga linnaelu vastuolud. Linnanaiste teema. Põlistest naisekohustustest loobunud sinisukk, sageli prostituut. Ralf Rond teosega "naine". Julius Oengo mere ja rannaainestiku ballaadipärane esitus. Erni Hiir futurism. Johannes Barbarus "Geomeetriline inimene" liikuv temperament, intellektuaalsus, mõttemängud
Inimese ja ühiskonna ummikusse jõudnud arengust püütakse leida väljapääsu. Palju hüperbooli ja liialdamist. Klassika ja modernismi süntees, voolude põimumine. Poeetide elunägemine avardub. Luule temaatika mitmekesistub. Looduslüürika saavutab küpsuse 1920ndatel Jaan Kärneriga. Loodusel on suur tähtsus. Oengo kirjutab rannast ja merest ballaade. Linnamiljöö ja tehnilised reaalid tekivad looduslüürikale vastukaaluks. Ekspressionistlikule ajaluulele omane ahistav nägemus linnas kui inimliku viletsuse kontsentraadist. Hiljem on linn kui moderniseeruv tsivilisatsioon. Valdav osa linnaluulet on aga linnaelu vastuolud. Räägitakse linnanaiste teemal: näiteks on põlistest naisekohustustest loobunud tegelane sinisukk on sageli prostituut. Näiteks Rond „Naine“. Erni Hiir viljeleb futuristlikku luulet. Ühiskonnakriitika ja realism: Sütiste ja Barbarus.
Esikkogu "Palavik" (1934) meeleolu on täiesti teistsugune, luuletusi võiks nimetada dekadentlikuks. Dekadents (prantsuse k décadence) tähendab langust ja viitab kultuuri allakäigule. Dekadentlik luuletaja- või kunstnikutüüp on haiglane, mandunud, paheline. Kogu "Palavik" trükiti 600 eksemplari, neist sada nummerdatud ja autori poolt signeeritud. Selles leiduv luule on üldiselt sümbolistlik, aga ekspressionismile iseloomulike kujunditega, mida pole küll ajaluulele iseloomulikult kuhjatud. Seda on nimetatud ka laibaluuleks ja on ilmseid sarnasusi Baudelaire'i loominguga. Pealkirjad on kõnekad: ,,Paaria", ,,Pohmeluslikke mõlgutusi" jt. Kujunditega antakse edasi inimese võimetusetunnet midagi otsustada, kõik suur jääb kättesaamatuks ja inimene otsib ise kannatusi, et jõuda tõe ja sisemise vabaduseni. Väljendub boheemlik ja tundliku kunstnikunatuur. 1934
kasutama 19. sajandi viimasel veerandil. 1880. aastal ilmus Eduard Bornhöhe (16821923) ajalooline jutustus "Tasuja". Hiljem on seda suunda jätkanud Mait Metsanurk (18791957), Albert Kivikas (18981978), Karl Ristikivi (19121977), Jaan Kross (1920) jt. ajalooline romaan ajalooaineline romaan. Vt ajalooline kirjandus, romaan. ajaluule olevikusündmustega vahetult seotud luule. Eestis oli ajaluule kõrgperiood aastail 19191923. Ajaluulele on iseloomulikud humanismi ja vaimsuse rõhutamine, üleskutse moraalseks ümbersünniks, sõja ning tõusiklikkuse kriitika. Näiteks Marie Underi (18831980) luulekogud "Verivalla" (1920) ja "Pärisosa" (1923). ajaraamat vt kroonika. aforism mõttetera; napisõnaline vaimukas ütlus või salm, mis väljendab üldistatud mõtet või elutarkust. Aforismid põhinevad peamiselt võrdlusel, vastandusel või paradoksil. Näiteks: Sõprus lõpeb seal, kus algab umbusk. (Seneca.)
Masing, H.Talvik, B.Alver, A.Sang, K.Merilaas, B.Kangro, P.Viiding). 22 Ajaluule – aktuaalsete probleemidega tegelev luule [nt vastandumine sõjaga (“Katastroof IV”)] Tundeluule asemel tuleb mõtteluule ja vaimsus. 1920ndatel tekkinud mõiste väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemidega. Eesti luules järgis ajaluule kindlat voolu ja stiili. Ajaluulele on iseloomulikud õuduskujundid, kunstiline liialdus, ühetoonilisus. Esindajad: Semper, Alle, Barbarus. Ajaluule pinnalt kujuneb uus rühmitus – Tarapita. Tarapita tegutses 1921. aasta suvest kuni 1922. aasta lõpuni, anti välja mitu ajakirjanumbrit. Sellega ühines 10 kirjanikku (2A – Alle, Adson, 2K – Kivikas, Kärme, 2S – Semper, Suits, 2T – Tassa, Tuglas, Barbarus ja Under. Nimi on tulnud muistsete eestlaste sõjajumalat („Tara, aita“ vms). Nende manifest
Lüürikategi järsu pöörde intiimelamustest ajaluulesse. Ajalaul on eesti luules valdaval kohal aastail 1919-- 1922. · Järsk suunamuutus seletub kahe põhiteguriga. Ühiskonna elu murranguline areng nõudis mõtestamist ning lüürika, juba olemuselt ajatundlik, ei saanud aktuaalseid probleeme kestvamalt vältida. Teiseks mõjusid kaasa saksa ekspressionistliku luule eeskujud, mille stiil sai omaseks meiegi ajaluulele. Sisuliselt ühendavaks jooneks oli sõja eitamine ja üldine inimlikkuse-kuulutus. · Ekspressionismimõjulises ajaluules on autorite hoiak selgesti ühiskonnakeskne. Luuletaja ei ole siin enam üksikisiku sisemaailma tõlgendaja, vaid inimeste, rahva ja rahvaste -- ühiskonna seisundi väljendaja. · Autori hoiak on aktiivne: luuletaja sõnub kadu kõigele, mis ühiskonnas ebaõiglane, ning kuulutab uut,
saanud kesta kaua. Lüürikategi järsu pöörde intiimelamustest ajaluulesse. Ajalaul on eesti luules valdaval kohal aastail 1919--1922. · Järsk suunamuutus seletub kahe põhiteguriga. Ühiskonna elu murranguline areng nõudis mõtestamist ning lüürika, juba olemuselt ajatundlik, ei saanud aktuaalseid probleeme kestvamalt vältida. Teiseks mõjusid kaasa saksa ekspressionistliku luule eeskujud, mille stiil sai omaseks meiegi ajaluulele. Sisuliselt ühendavaks jooneks oli sõja eitamine ja üldine inimlikkuse-kuulutus. · Ekspressionismimõjulises ajaluules on autorite hoiak selgesti ühiskonnakeskne. Luuletaja ei ole siin enam üksikisiku sisemaailma tõlgendaja, vaid inimeste, rahva ja rahvaste -- ühiskonna seisundi väljendaja. · Autori hoiak on aktiivne: luuletaja sõnub kadu kõigele, mis ühiskonnas ebaõiglane, ning kuulutab uut, inimväärset maailma, seda pigem aimates ja igatsedes kui vähegi
toetas, vabameelsed kriitikud nägid nende loomingus ainult riivatusi) ning nende peamine eesmärk - kirjandustegevuse elavdamine - oli kandnud vilja. Nii likvideeritigi S ametlikult 1920.a. jaanuaris. Ajaluule aktuaalsete probleemidega tegelev luule [nt vastandumine sõjaga ("Katastroof IV")] Tundeluule asemel tuleb mõtteluule ja vaimsus. 1920ndatel tekkinud mõiste väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemidega. Eesti luules järgis ajaluule kindlat voolu ja stiili. Ajaluulele on iseloomulikud õuduskujundid, kunstiline liialdus, ühetoonilisus. Esindajad: Semper, Alle, Barbarus. Ajaluule pinnalt kujuneb uus rühmitus Tarapita. Tarapita toimus hämmastavalt kiire pööre uude ainesse ja stiili, mida on hakatud nimetama ajaluuleks. See oli valdav 1920-22 ilmunud Alle, Barbaruse, Kärneri, Semperi, Underi, Visnapuu ja Adsoni värsikogudes. Ajaluule õitseajal sündis 1921 suvel rühmistus "Tarapita", mille
annaabi.ee 
