JEAN-PAUL SARTRE ,,IIVELDUS" SISU KOKKUVÕTE: Esimene kuupäevata leht on dateeritud Roquentini päevikus kui esmaspäev, 29. jaanuar. Antoine Roquentin, kes on end pärast pikki reisiaastaid sisse seadnud ühte Prantsuse sadamalinna Bouville'i, asub lõpetama oma uurimust ühest tuntud poliitikategelasest. Ajaloouurimust markii de Rolleboni kohta. Meest aga hakkab painama kummaline iiveldustunne, mis saadab teda kõikjal: kirjutades uurimust, kohtudes sõpradega ning isegi siis kui tema mõtted kanduvad tüdrukule nimega Anny, keda Antoine kunagi armastas. 25. jaanuaril tõdeb Antoine, et viimastel nädalatel on toimunud mingisugune muutus, abstraktne muutus, mis ei põhine millelgi. Mees oli ise muutunud. Varem meeldis talle väga maast üles korjata kastaneid, vanu riideräbalaid ja eelkõige pabereid
väärtustas ajaloo jaoks metodoloogilise lähenemise: uurimisaines võib olla kitsas ja näiliselt ebaoluline, ent järeldused üldhuvitavad ja üldise iseloomuga. Ajaloos on väärtustatud tavapäraselt uurimisteemat, ent meetod on olnud teisejärguline. Ajalooline antropoloogia on näidanud, et esmapilgul tühiste või pisiasjade uurimine võib aidata mõista minevikku uue nurga alt ja omada tähendust üldise ajaloopildi paremal mõistmisel. Ajaloouurimust ei muuda huvitavaks mitte pelgalt uurimisaines, vaid ka see, kuidas seda ainest on uuritud ja milliseid üldiseid järeldusi suudetakse teha.” Ajaloolise antropoloogia kriitika • Ebavõrdne dialoog: ajaloolased ammutavad märksa enam antropoloogidelt, kui vastupidi. Säilinud on ajaloolaste institutsionaalne ülimuslikkus ajaloolises antropoloogias. • Ajaloolaste laenud antropoloogias on sageli ebakriitilised ja piiratud; ei arvestata piisavalt
annaabi.ee 
