Ümera lahing peeti maha 1210. aastal praeguse Läti territooriumil Koiva lisajõe Jumara (tol ajal Ümera jõesuudmel, millest tulenebki ka lahingu nimetus) suudme lähedal, praegusest Valmiera linnast lõunas. Üheks ainukeseks ajalooallaikaks on ,,Henriku Liivimaa kroonika" ning kuuldavasti on ka see väga napisõnaline. Niisiis, see on ka põhjuseks, miks paljude ajalooteadlaste arvamused ei ühti, näiteks toimumiskoha korral. Nimelt Henrik ei seleta lahingupaika eriti üksikasjalikult. Pärast katkendit Sulev Vahtre raamatust ,,Muinasaja loojang Eestis" tõuseb päevakorrale nii mõnigi küsimus,,Miks on peategelasena kujutatud Ümera lahingus hoopis Arnoldit, kuigi tegelik peategelane peaks hoopiski olema Võnnu Berthold
Ameerika tsivilisatsioonile panid aluse olmeegid. 1200. aastal ekr hakkasid Mehhiko lahe lõunarannikul, madalikul ja Mehhiko kiltmaa piiraladel üles tekkima väiksed linnad, olmeekide linnad. Linnad olid ennekõike poliitilised ja usulised keskused. Põlluharijad, kes moodustasid olmeekide elanikkonna enamuse, elasid ümberkaudsetes külades. Linna keskel kõrgus tavalisel püramiidikujuline tempel. Olmeegid on kuulsaks saanud oma inimpäid kujutavate kiviskulptuuridega. Ajalooteadlaste sõnul olmeegid kirja ei tundnud ja et samuti ei tekkinud neil ühtset riiki, vaid iga linn moodustas omaette võimukeskuse kohaliku valitseja ja preesterkonna võimu all. Umbes 400 a eKr tabas olmeeke tsivilisatsiooni langus, osa nende linnu hävitati, kuid nende kunsti ja püramiiditemplite eeskuju järgisid Kesk-Ameerika rahvad veel aastatuhandeid. Paljud teadlased peavad olmeeke kogu Kesk-Ameerika tsivilisatsioonile alusepanijaks.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses leiti Pöitse küla lähedalt 2 inimese luustikku. Teise luustiku juures oli kivikirves, mis näitab, et surnud olid maetud siis, kui rauda veel ei kasutatud. Esimene metall, millest inimesed õppisid tööriistu valmistama, oli pronks. Muhust on leitud ka Eestis kõige vanem pronksese - odaots. Muhus elas juba meie ajaarvamise alguses palju inimesi. Sellest annavad tunnistust rohked muinaskalmed. Üks selline kalme on ajalooteadlaste - arheoloogide poolt läbi uuritud. See asub Mäla külas Ussimättal ja seal võib tutvuda muinasaegse kalme ehitusega. Muinasajal rajati põhiliselt kolme erineva ehitusega matmispaiku: kivikalmeid, tarandkalmeid ja maa- aluseid kalmeid. Selliseid kalmeid leidub lisaks Mäla külale Kallaste, Raegma, Ridasi, Rootsivere, Tupenurme ja Viira külas. Muhu vanimad külad, kus inimesed elavad juba 2000 aastat, on Kantsi, Päelda, Külasema.
19. sajandist NSV perioodini talitati matustel kiriklike tavade järgi (Järve 2007:8). 2.2. Ajalooline ülevaade slaavlaste matmiskombestiku kujunemisest Slaavlaste territoriaalne algkodu on tänapäevani vaidlusküsimus, mille kohta eksisteerib palju hüpoteese. ,,Slaavlased ilmuvad ajalooareenile äkiliselt ning juba väljakujunenud rahvana", kirjeldab idaslaavlaste tekkeajalugu tsehhi arheoloog-slavist L. Niderle ( 2001:11-17). Paljude Bulgaaria ja Poola ajalooteadlaste arvamuste kohaselt on slaavlaste algkodu Visla ning Oderi vahelisel alal. Vene keeleteadlase F.P.Filini veendumuste järgi on nende algkoduks Dnepri ning Ida-Bugi jõgede vaheline piirkond. Akadeemik B.A.Rõbakov ühendas need teooriad ning laiendas slaavlaste algkodu territooriumi. B.A.Rõbakov seostas slaavi rahvaid varase tsinetskaaja kultuuriga8 (1450- 1200 eKr). Erinevaid hüpoteese slaavi rahva tekkeloost on pakkunud ka keeleteadlane O.N.Trubachev, vene ajalooteadlane A.G
annaabi.ee 
