rikastel armukestel. Lugu leiab aset Pariisis ülem-keskklassi keskkonnas koos ajakirja "La Vie Francais'ga" ning sõpradega. See räägib Georges Duroy'st, kes on veetnud kolm aastat Alzeerias sõjaväe teenistuses. Olles töötanud kuus kuud Pariisis ametnikuna, kohtub ta endise seltsimehe, Forestieriga, kes võimadab talle karjääri ajakirjanikuna. Õhtusöök Walterite juures sai määravaks.Ta võeti tööle "Vie Francaise'i" ajalehetoimetusse kus alguses pidi ta kirjutama jäjejuttu Alzeeria kohta e "Aafrika küti mälestused". Walterite juures kohtus Georges ka proua de Marelle'ga, kellesse ta silmapilkselt armus. Marelle tütar paneb mehele nimeks Bel-Ami. Alustades väiksematest üritustest ning pehmematest uudistest, ronib ta mööda karjääriredelit üles saades peatoimetajaks. Esimeste artiklitega aitas teda Forestieri naine, Madeleine. Samal ajal kasutab Madeleine oma positsiooni, et hoida Georgesi asjadega kursis
noorele kirjanikule rohkesti vaatamisväärsusi, kuid töökohta ta seal ei leidnud ning paari nädala pärast oli Vilde sunnitud Karjakülla tagasi pöörduma. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972) Vahepealsed aastad pühendas Vilde erinevale loometööle. 1889. aastal sai Vildel Tallinnast jälle isu täis ja ta põrutas Kuressaare kaudu Riiga. Vilde saabus Riiga läbimärjana, taskus ainul 3 rubla. Tema ainsaks lootuseks oli novell ,,Rõugearmid". Järgmisel päeval läks ta ajalehetoimetusse, kus tema raamat vastu võeti ja tehti ettemaks - 25 rubla. Sellega sai Vilde jälle elujärjele. (Mihkla, K. Eduard Vilde elu ja looming. 1972) Riias elas Vilde boheemlaslikult. Ta sai küll igakuist palka, kuid ometigi olid tal olukordi mil ta oli rahahädas. Sellest hoolimata oli ta ilukirjanduslikul alal päris viljakas. Riias sai Vilde tuttavaks neiu Antonie Gronauga, kes töötas modistina ema moeäris. Ta oli vallaslaps, sündinud Venemaal, Varssavi kubermangus
annaabi.ee 
