tom
BELINSKI: See on kõik, mis mulle alles on jäänud.
VAHESTSEEN JAANUAR 1837
Muusika. Nõjatudes kontsertsaali ukseavasse, uurib 37-aastane poeet
ALEKSANDER PUSKIN äärmiselt rahulolematul ilmel publikut. Ta pilk
kohtub kellegi pilguga, ta pöörab pea järsult kõrvale ja lahkub.
Kostub kauge, mitte siit ilmast pärit püstolilask.
VEEBRUAR 1837
Öö. Belinski tuba valgustab rasvaküünal. Belinski, palitu seljas, mässib
ümber kõhu kihiti ajalehepabereid lisasoojuse saamiseks, samal ajal
määrdunud taskurätikusse köhides. Stankevits, väljaminekuriided seljas,
käib aeglasel sammul erutatult mööda tuba ringi, avatud raamat käes.
81
STANKEVITS: Esimene asi, mis me peame tegema tuleb
lõpetada see Hamletlik kõhklus..
BELINSKI: (kõhu pealt lugedes) Kuula seda "kõigi aegade
suurima poeedi surm..." Jumal, kuidas ma vihkan
annaabi.ee 
