Tiit Lauk humanitaar
asjaliku analüüsi ja autori soovitustega. Nagu ta selles kirjas kirjutab, on toodud seisukohad
“/.../ aastatepikkuse studeerimise tulemus”. Ambeli džässiteoreetikuks tituleerimine võib
esimesel hetkel tunduda liialdusena ja muusikateoreetilisest küljest võetuna võib see nii ollagi
– polnud tal ju ei muusikateaduslikku ega muusikalist eriharidust –, kuid tema põhjalikkus
džässi uurimisel ja aja jooksul tõeks osutunud järeldused, mis ta tegi (hoolimata lühikesest
ajadistantsist), viitavad selgesti sellele suundumusele.
Selle kirja puhul ei ole tegemist pikalt viimistletud tekstiga, ilmselt oli see spontaanne reakt-
sioon eelmisel õhtul raadios kõlanud kontserdile. Samas on siin aga peale otsese kontser-
diarvustuse ka üsna põhjalik analüüsiv hinnang meie džässi hetkeseisule ning ka džässi ja
helitehnika kui džässi esitust oluliselt mõjutava komponendi üldisele arengule. See viib