Talupoja elu keskajal
Talupoegadel oli eriti oma külakirikuga väga sügav side. Kirik oli palvekoda ja kogu
külaelu süda. Seda väljendab hoone väline esilekerkimine talupoegade hurtsikute taustal.
Kirikus, kirikuesiesl või surnuaias kogunesid inimesed koosolekut pidama; kirikus luges
preester ette mitmesuguseid kogukonna ühishuve puudutavaid teadeandeid; kirikus leidsid
inimesed ja nende varandus häda korral varju; kirikus tähistati arvukalt pühasid.
Kirikukellad olid peale palvusele kutsumise ka ajaarvsetamiseks vajalik. Nende abil jagati
päev tundideks. Lisaks sellele hoiti nende abil ära torme, aeti hunte elukohast eemale, anti
teada tulekahjust ja hoiatati sõjaohu korral.
Koguduse liikmeks olemine aitas kaasa talupoja harimisele. Talumees jälgis preestri
käitumist, osales kiriku ja selle sisustuse heakorra eest hoolitsemises.
Valitsevad klassid mõjutasid vaimset elu. Nad püüdsid talupoegade teadvuses kinnistada
saatusega ning neile osaks saanud rolliga alandlikult leppimise mõtet
annaabi.ee 
