Orel
Idakirikus ehk Õigeusu kirikus on igasuguste pillide
kasutamine ka tänapäeval keelatud. Alates 10. sajandist oli
Lääne ehk Katoliku kirikus orel lubatud.
Orelid olid nii väikesed pillid koduseks musitseerimiseks kui ka
suured kirikuorelid, mis esialgu olid kohmakad. Klahvid olid
tolleaegsetel kirikuorelitel nii raske käiguga, et neid pidi lööma
rusikaga ja organisti nimetati orelilööjaks ehk pulsator organi.
Kirikuoreli ülesandeks oligi algul (umbes 12.–13. sajandil)
ainultkoorilaulu algustooni andmine ja sellel praktilisel eesmärgil
oligi orel Lääne kirikusse lubatud. Hiljem hakati orelit
kasutama liturgilise laulu saatmisel. Klahvid muutusid
väiksemaks ja klahvikäik kergemaks, seega oli võimalik orelit
juba sõrmedega mängida.
Girolamo Frescobaldi (1583–1643), keda nimetatakse "itaalia Bachiks", oli esimene, kes hakkas
muusikat kirjutama orelile kui sooloinstrumendile. Ta kirjutas Tokaatasid, Ricercare, Canzonasid, mida
annaabi.ee 
