Tüdruk lõpetas gümnaasiumi kuldmedaliga, kuid vastavalt Poola seadustele ei saanud ta astuda ülikooli ning ta otsustas minna Prantsusmaale, kus ta asus Sourbonne'i Ülikoolis õppima keemiat ja füüsikat. Ta sai füüsikaprofessor A. H. Becquereli doktorandiks. Ülikoolis sai ta tuttavaks ka oma tulevase abikaasa Pierre Curiega. Neil sündis tütar Irene aastal 1897 ning Eve, aastal 1904. Abikaasa Pierre hukkus liikluavariis aastal 1906. Marie Curie uuris ainetevahelisi seoseid koos oma mehega väga kehvade tingimustega laboris. See ei takistanud tal aga avastada kahte uut keemilist elementi, algul küll kloriididena poloodiium (tuletatud M. Curie kodumaa Poola nimest) ja raadium (suur radioaktiivsus). Varsti avastas Marie Curie ka tooriumi radioaktiivsuse. Koos Pierre Curie ja Henri Becquereliga sai ta 1903 Nobeli füüsikaauhinna "tunnustuseks erakordsete teenete eest oma ühiste uuringute eest professor
102 suurenenud süljeeritust, Atropin aga toimib vastupidiselt. Mõlemat ravimit koos manustades jääb Ketonaali kõrvaltoime ära.) Viimane variant oleks see, et võti ei sobi lukuauku. Sellisel juhul ei toimu loomulikult ka mingit reaktsiooni. Ravimi ja retseptori vaheline side võib olla ajutine (= pöörduv), nagu see tavaliselt ka on, või siis püsiv (= pöördumatu). Ensüümide aktiveerimine või pärssimine Ensüümid on kehaomased valgud, mis stimuleerivad ainetevahelisi keemilisi reaktsioone (biokatalüsaatorid). Mõned ravimid seonduvad nende retseptoritega ja aktiveerivad või pärsivad nende tööd. Ensüümide pärssimise klassikaliseks näiteks on atsetüülsalitsüülhape, aspiriin. See pärsib ensüümi nimega tsüklooksügenaas ja selle kaudu ka palaviku teket ning vereliblede kokkukleepumist. Ioonikanalite avamine ja blokeerimine Ioonikanalite avamise ja blokeerimise teel võimaldatakse või takistatakse ioonide, näiteks
annaabi.ee 
