Heino Liimetsa elust ja didaktilistest ideedest
käsitlusest ilmneb, et üksnes rakendusvahenditest ei piisa, kaasnema peaks
senise didaktilise kontsepsiooni fundamentaalsete aluste ümbermõõtmine.
(R. Liimets-Sorokin 1998) H. Liimets kirjutas 1970. aastal: "...on üha
enam esile kerkinud taotlus muuta õpetamine võimalikult rohkem
üldarendavaks, õpilaste isiksust kujundavaks, mitte piirduda ainult
teatavate teadmiste, oskuste ja vilumuste edasiandmisega." (H. Liimets
1970) Endistest Nõukogude Liidu aegadest oli kool muutunud aga väga
ainekeskseks. (R. Liimets-Sorokin 1998) Kuid õpetaja ja õpilase kontakt
peaks muutuma isiklikumaks, sest õpetaja ei saa edastada väärtusi, kui
need pole ka õpilasele väärtusteks. (H. Liimets 1970)
"Edaspidi kujuneski H. Liimetsa uurimisprogrammis keskseks õpilase
isiksuse integraalsete omaduste probleem.
Kuid metoodilised seisukohad nõuavad alati ka empiirilist kontrolli.
Koostöös Eesti Raadioga pandi 1972. aastal alus pikaajalisele empiirilisele