Ülgas ja Tambet tulevad hundikarjaga järgi, Mall aitab Hiie päästmisele kaasa, Leemet&Hiie sõuavad paadiga minema 21. lk204 - Hiie ärkab ja Leemet jutustab juhtunust, hüppavad paadist ujuma, Leemet armub, randuvad saarel, Leemet kohtab jalutut vanaisa, 22. lk214 - Söövad kolmekesi, vanaisa tahab Saaremaalt tuulekotti, Leemet imestunud vanaisa kodust, Leemet&Hiie alustavad retke Saaremaale, kohtavad teepeal suurt kala Ahteneumioni, 23. lk225 - Randuvad Saaremaal ja leiavad Möika, Möika poeg Röks on munk ja räägib sama juttu mis külainimesed, Möigas valib vanaisale tuuled välja, Möika naabritaat ei salli samuti Röksi ulgumist, hakkavad tagasi söitma 24. lk237 - Noored leiavad Tambeti paadi saarelt, vanaisa on Tambeti ära keetnud, Hiie&Leemet on nüüd õnnelikud 25. lk245 - Hiie&Leemet hakkavad tagasi söitma, Pirre&Rääk&täi
Nüüd haudus ta raudmeestele kättemaksu. Ta tappis saarele sattujad, keetis nad ära ja valmistas nende kontidest tiibu. Pealuudest nikerdas aga peekreid. Vanaisa lootis ühel päeval lennata tagasi ja nõnda lennates asuda võitlusesse raudmeestega. 22. Et lennata, selleks oli vanaisal vaja tuult. Nõnda saatis ta lapsed järgmisel hommikul Saaremaale tuuletarga Möigase juurde tuulekotti tooma. Kingituseks andis kaasa mõned peekrid. Hiie ja Leemet kohtasid suurt kala Ahteneumioni, kes iga saja aasta tagant veepinnale tõusis. See oli aga viimane kord. Hiie ja Leemet olid viimased inimesed, kes teda nägid. Kala oli näinud ka Põhja Konna. Ahteneumion oli vanaks jäänud. Tema habe oli ilmatu pikk ja raske. Hiiglaslikul kalal oli aeg urgu minna, mähkuda habemesse ja uinuda. Leemetit oli ära tüüdanud olla igal pool viimane peres viimane mees, metsas viimane poisslaps, viimane, kes nägi hiiglaslikku kala. 23
Nüüd haudus ta raudmeestele kättemaksu. Ta tappis saarele sattujad, keetis nad ära ja valmistas nende kontidest tiibu. Pealuudest nikerdas aga peekreid. Vanaisa lootis ühel päeval lennata tagasi ja nõnda lennates asuda võitlusesse raudmeestega. 22. Et lennata, selleks oli vanaisal vaja tuult. Nõnda saatis ta lapsed järgmisel hommikul Saaremaale tuuletarga Möigase juurde tuulekotti tooma. Kingituseks andis kaasa mõned peekrid. Hiie ja Leemet kohtasid suurt kala Ahteneumioni, kes iga saja aasta tagant veepinnale tõusis. See oli aga viimane kord. Hiie ja Leemet olid viimased inimesed, kes teda nägid. Kala oli näinud ka Põhja Konna. Ahteneumion oli vanaks jäänud. Tema habe oli ilmatu pikk ja raske. Hiiglaslikul kalal oli aeg urgu minna, mähkuda habemesse ja uinuda. Leemetit oli ära tüüdanud olla igal pool viimane peres viimane mees, metsas viimane poisslaps, viimane, kes nägi hiiglaslikku kala. 23
annaabi.ee 
