Eesti rahvapillid
Kandlest on juttu mitmesugustes ürikutes. Nii kuuleme selle esinemisest
isegi Tallinn eestlaste hulgas XVI sajandil. Ühes tülis 1579. aastal mittesaksa
lihunike seltskonnas oli kannatajale poolele laual lebanud "mittesaksa harfiga"
pähe löödud ja nõnda see pill sattuski raekohtu protokolli. Veel XVIII sajandil
anti välja määrusi, mis keelasid linnades pulmapidudel mängida torupilli ja
kannelt kui talupojapille. Keeld oli muidugi sihitud talupoegadest ja agulirahvast
pillimeeste vastu, kes said linna ametnike muusikute teenistusele kardetavaks.
Nii kaebas aastal 1722 Tartu linna muusika Georg Selge ühe kodaniku peale, et
see on pulma, kus viibinud isegi tsunfti oldermann ja teisi auväärseid kodanikke,
söandanud pillimeheks kutsuda kellegi "vääritu" mehe talupojakandlega.
Kui kõneleda kandle ergoloogiast, tuleb vahet teha kolme põhitüübi
vahel: 1) vanem, peamiselt ühest puust õõnestatud, mollikujuline ja väheste
annaabi.ee 
