Õpetajate puhul mõtlen tihti vastuse peale, ilma et korralikult lõpuni kuulaks. Mõne klassikaaslase juttu ei soovigi lõpuni kuulata, sest tean, et see mind niikuinii väga ei huvita ning toimub sildistamine. Konfliktisituatsioonid on kerged tulema, kui ei kuulata teist inimest lõpuni, ning hakatakse oma õigust taga ajama. Tahetakse end kohe kaitsta, süüdistades oma vigades kohe vastast. Inimesed muutuvad tihtipeale agressivseks ning ennastkehtestavaks. Kui ärrituda, ei mõelda enamasti tagajärgedele, loobitakse tühje sõnu, mis pärast võivad tüli veel suuremaks ajada. Viimati oli mul konflikt vanematega, kui nad pahandasid, et ma olen oma asjad hooletusse jätnud. Nad ütlesid, et enne välja ei saa, kui olen asjad korda teinud. Olin alguses pahane nende peale ja mossitasin. Istusin oma toas ja kui nad minuga juttu tulid rääkima vastasin napisõnaliselt
eelistama oma soole vastavaid mänguasju ja mänge sotsialiseerimine sõltub antud ühiskonnast, mida seal tähtsustatakse (ühiskonna mõju) vanema käitumine võib olla (Baumind, 1967), kõik vanemad kasutavad kõiki kolme stiile vaheldumisi, aga tavaliselt on iga vanema puhul üks stiil ülekaalus: (vanema mõju) ◦ autokraatne – laps muutub tagasitõmbunuks, vähe iseseisvaks, agressivseks (sest vanem eeskujuna agressiivne), kui vanem lähedal on, siis kuulab sõna, kui vanem lahkub, siis teeb vastupidi ◦ autoriteetne- retsiprookne – lapsele selgitatakse, miks mingi asi on halb/hea, laps muutub iseseisvaks, kompetentseks, vastutustundlikuks ◦ kõikelubav - „peaasi, et mind ei häiri/peaasi, et endale liiga ei tee“, laps muutub vähe iseseisvaks, agressiivseks (sest keegi pole öelnud, et teistele ei või liiga teha), ebaküpseks,
annaabi.ee 
