Immanuel Kant
Sellised mõtted ilmnevad
muida ka teistes „kriitika-eelsetes“ töödes. Nii kirjutab ta dissertatsioonis „Metafüüsilise
tunnetuse põhiprintsiipide uus valgustamine“ („Principiorum primorum cognitionis
metaphysicae nova dilucidatio“) (1755): „...eelkõige tuli mul teha hoolikalt vahet tõe
aluse ja eksistentsi aluse vahel...“.
Tendents aluse ja suhte nende kahe liigi üha sügavama eristamise suunas viis
Kanti lähedale Hume`i agnostitsismile. Ta jõuab loogiliste seoste vastandamisele
reaalkausaalsetele ja väidab viimaste kättesaamatust ratsionaalsele tunnetusele üldse.
Seega hakkavad Kantil juba „kriitika-eelsel“ perioodil välja kujunema seisukohad, mis
saavad aluseks tema küpsele loomigule. Püüdlikud kommentaatorid on fikseerinud
mitmesuguseid välismõjutusi, mis põhjustasid murrangu Kanti filosoofilistes vaadetes.
Kõige sagedamini viidatakse Hume`ile, kes Kanti enda sõnade järgi äratas ta
dogmaatikaunest