Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad, isoleeritud tervikud. Isoleerivate keelte tüüpiliste näidetena mainitakse enamasti vietnami ja hiina keelt. Näiteks mitmuslikkust ja minevikku ei väljendata tunnustega ega selles näites ka ajaadverbiga, vaid nimetatud tähenduste üle tuleb otsustada kõnesituatsioonist lähtudes. Sõnadevahelisi suhteid väljendatakse lauses sõnajärje, prosoodiliste vahendite ja sageli muutumatuid sõnu meenutavate partiklite abil. Tüüpilises aglutineerivas ehk tüvesid ja lõppe kokku liimivas keeles kasutatakse rohkesti seotud morfeeme, mis tavaliselt liituvad muutumatu sõnatüvega. Morfofonoloogilisi variatsioone järelikult ei ole. Sõna morfotaktilises struktuuris võib olla mitmeid positsiooniklasse. Grammatilistele tähendustele vastab võrdlemisi ühtlaselt sama morfeem, teiste sõnadega: samale tähendusele (funktsioonile) vastab süstemaatiliselt samakujuline tunnus/lõpp. Prototüübiks türgi keel
Isoleerivad keeled on tihti toonikeeled ja neis esineb seriaalverbe. Polüsünteetiliste keelte üks omadus on noomeni inkorporatsioon (noun incorporation), mis tähendab noomenite liitmist verbitüvedega. Neis esineb tihti keerukaid kongruentsisüsteeme. 17. Fusiooni indeks arvutatakse kokku sõnade hulgas olevad eristatav morfeemid. Kui eristatavaid morfeeme on vähem kui tähendusi, on fusiivne keel. Võib nimetada ka keeletüüpide kontiinuumiks, mille üks ots on ideaalses aglutineerivas keeletüübis ja teine ideaalses fusioonikeeles. Keeled on aglutineerivad siis, kui esinevad morfeemid, on lihtsasti määratletavad. Vastand: keel on fusioonikeel, kui morfeemipiire on raske määratleda, kuid fusioonikeeled kasutavad nt abisõnu. Absoluutset fusiooni ja aglutineerivat keelt pole olemas. Sel juhul oleksid kõik keele morfeemid supletiivsed (nende vahel puuduks vormiline sarnasus ja neid seoks teistega ainult tähendus). 18. Peasõna ja laiendi markeerimine
annaabi.ee 
