sümboolikat ning avaldas ajalehes rivaalitseva erakonna mõtteid ning loosungeid, mis olid välja mõeldud antud erakonna jalgealuse õõnestamiseks (Valimised 2009). Antud tegu kvalifitseerub kindlasti populismi alla, sest see on üks vääritumaid viise enda populaarsuse tõstmiseks. Küll aga ei saa selle põhjal üldistada. See annab vaid aimu, kui kultuuritult võivad käituda poliitikud. Objektiivsemaks vaatluseks toon ühe näite agitatsioonist, mis valimiste ajal esineb tihedamini. Antud näide pärineb selle aasta Euroopa Parlamendi valimiste aegsest perioodist ning toime pani selle Keskerakond. Nimelt püstitasid nad linna telgi, kus pakkusid inimestele võimaluse sooritada e-hääletamist (Anvelt 2009). Situatsiooni problemaatilisust väljendas samas artiklis just valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul. On ilmselge, et igasugune valimistoiming peaks toimima neutraalses keskkonnas, sest muidu puudub ülevaade, kas
kandidaate. Ühisliikumise nime all tulid välja vasaksotsialistid, vab. sõjalased, töölised, Keskerakond ja Asunikud. Kui vastaskandidaatide ülesseadmist lubati ilma piiranguteta, siis seda enam piirati opositsioonilist valimiseelset propagandat. Ajakirjanduses keelati valitsuse ja Rahvarinde igasugune kritiseerimine. Ajalehed ei tohtinud avaldada isegi 29 opositsioonikandidaatide nimesidki, rääkimata agitatsioonist nende kasuks. Vaid ridade vahelt sai midagi öelda. Valimiseelsete koosolekute pidamine ka keelatud. Rahvarinne oma agitaatoritega aga nautis täielikku propagandavabadust. Erinevus autoritaarsete valimiste ja nõukogude valimiste vahel seisnes selles, et esimesel juhul taotleti otsustavat enamust, teisel juhul aga üle 99% tulemust. Opositsioon oli lõhestatud. Suurimat edu saavutas Tartus. Tugevat opositsiooni ei tekkinud muuhulgas ka seetõttu, et Eestis kehtestatud reziim oli
kandidaate. Ühisliikumise nime all tulid välja vasaksotsialistid, vab. sõjalased, töölised, Keskerakond ja Asunikud. Kui vastaskandidaatide ülesseadmist lubati ilma piiranguteta, siis seda enam piirati opositsioonilist valimiseelset propagandat. Ajakirjanduses keelati valitsuse ja Rahvarinde igasugune kritiseerimine. Ajalehed ei tohtinud avaldada isegi 29 opositsioonikandidaatide nimesidki, rääkimata agitatsioonist nende kasuks. Vaid ridade vahelt sai midagi öelda. Valimiseelsete koosolekute pidamine ka keelatud. Rahvarinne oma agitaatoritega aga nautis täielikku propagandavabadust. Erinevus autoritaarsete valimiste ja nõukogude valimiste vahel seisnes selles, et esimesel juhul taotleti otsustavat enamust, teisel juhul aga üle 99% tulemust. Opositsioon oli lõhestatud. Suurimat edu saavutas Tartus. Tugevat opositsiooni ei tekkinud muuhulgas ka seetõttu, et Eestis kehtestatud režiim oli
kandidaate. Ühisliikumise nime all tulid välja vasaksotsialistid, vabadussõja sõjalased, töölised, Keskerakond ja Asunikud. Kui vastaskandidaatide ülesseadmist lubati ilma piiranguteta, siis seda enam piirati opositsioonilist valimiseelset propagandat. Ajakirjanduses keelati valitsuse ja Rahvarinde igasugune kritiseerimine. Ajalehed ei tohtinud avaldada isegi opositsioonikandidaatide nimesidki, rääkimata agitatsioonist nende kasuks. Vaid ridade vahelt sai midagi öelda. Valimiseelsete koosolekute pidamine ka keelatud. Rahvarinne oma agitaatoritega aga nautis täielikku propagandavabadust. Erinevus autoritaarsete valimiste ja nõukogude valimiste vahel seisnes selles, et esimesel juhul taotleti otsustavat enamust, teisel juhul aga üle 99% tulemust. Opositsioon oli lõhestatud. Suurimat edu saavutas Tartus. Tugevat opositsiooni ei
annaabi.ee 
