Ilm, Aastaaeg, Teised inimesed, Kunst jms Afekt on lühiajaline, tormiliselt kulgeb, plahvatuslik emotsionaalne reaktsioon, mis haarab inimese täielikult ja kontrollimatult oma võimusesse. Afektiseisundis tajub inimene ümbritsevat ebaadekvaatselt, teadvus aheneb, inimene ei anna endale aru oma tegevusest ning ei suuda enda käitumist kontollida. Afektiseisundile järgneb rahunemine, väsimus, apaatia, mida nimetatakse afektiivseks sokiks. Ärevus on emotsionaalne seisund, mida tekitavad võimalikud või tõenäoliseks hinnatud ebameeldivused ja mis väljenduvad kartuses, kartlikkuses, ärevuses, erutuses, rahutuses, hirmus. Kirg on tugev ja püsiiv tundmus, mis haarab ja valitseb inimest, avaldab tugevat mõju tema kõigile tegevustele ning väljendub mõtete, eneriga suunamises oma eemäsrgile, kire objektile. Inimese positiivset suhtumis väljendavad emotsioonid on: rahulolu, rõõm, õnnetunne,
Arenguga seonduvad muutused toimuvad kogu eluea jooksu Kolm arenguaspekti on: kognitiivne, sotsiaalne ja emotsionaalne. Kognitiivne areng seostub toimingutega, mida käsitletakse intellektuaalsetena (mõtlemine, tajumine, probleemide lahendamine). Sotsiaalne areng ilmneb suvalises käitumisaktis, mis hõlmab suhteid teistega, emotsionaalne areng puudutab tundeid ja hoiakuid ning seda käitumisvaldkonda, mida psühholoogid nimetavad mõnikord ka afektiivseks. Neljas arengutüüp - füüsiline areng . See arenguaspekt on kõikidele märgatav, sest muutused füüsilises seisundis on otseselt vaadeldavad ning mõõdetavad. Füüsilist arengut peame kõige olulisemaks sellepärast, et see on baasiks igasugusele muule arengule. Kõige suurema tähelepanu on pälvinud kognitiivne valdkond. Koolid on loodud selleks, et lapsed(inimesed) saaksid omandada kognitiivseid oskusi, mida neil kodus pole võimalik õppida.
tulemusena. Kui me tunnetusprotsessis jõuame tõdemuseni, missugused on nähtused ja sündmused nii, nagu nad on, siis samal ajal kulgev hindamisprotsess annab samadele asjadele tähenduse meie jaoks. Väärtustamine saab toimuda vaid hinnangulise tegevuse kaudu, kusjuures hindamine on tunnetusega samaaegselt kulgev protsess. P s ü h h o l o o g i d kasutavad mõneti teistsuguseid mõisteid. Näiteks Rubinstein (1967) nimetab tunnetuse meid huvitava aspekti afektiivseks ehk emotsionaalseks. Ta kirjutab nii: Psüühilised protsessid on mitte ainult tunnetuslikud, vaid ka afektiivsed, emotsionaal- tahtelised. Nad väljendavad mitte ainult teadmisi nähtustest, vaid ka suhtumist neisse. Tunnetus sisaldab alati kas vähemal või rohkemal määral kahe vastandliku komponendi ühtsust: teadmised ja suhtumine, intellektuaalne ja afektiivne. Leontjev (1977) aga nimetab mõistet, mis näitab nähtuse tähendust konkreetse isiksuse jaoks, isiksuslikuks mõtteks
annaabi.ee 
