Siia kuuluvad näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid, S. cerevisiae. Reeglina kasvavad hapniku olemasolul kiiremini, kui ilma hapnikuta. 3. Anaeroobid. Saavad energiat kas anaeroobsest hingamisest või kääritamisest. Nende hulgas on ka kemolitotroofe(metanogeenid) ja fotolitotroofe (rohelised väävlibakterid). Eristatakse rangeid anaeroobe, kellele hapnik on väga toksiline (metanogeenid, sulfaate redutseerivad bakterid, rohelised väävlibakterid) ja aerotolerantseid anaeroobe, kes hapniku juuresolekul ei hukku (piimhapebakterid, osad klostriidid). Looduses, näiteks mullas ja vees detriidiosakestel arenevad körvuti aeroobid, fakult. anaeroobid ja anaeroobid. Moodustuv hapnikugradient vöimaldab igal mikroobil leida endale sobiva koha. Maakera biomassist on ca 50% mikroobne. Inimese kehas ja kehal (sooles, naha pinnal) on rohkem mikroobirakke, kui keharakke. Mikroobid võivad osutuda ebasoovitavaks ja põhjustada
hapniku kontsentratsioonid on toksilised. Sellised on spirillid, Campylobacter, N2 fikseerivad bakterid ja vesinikubakterid. 2. Anaeroobid. Saavad energiat enamasti kas anaeroobsest hingamisest või kääritamisest. Nende hulgas on ka kemosünteesijaid (näiteks metanogeenid) ja fotosünteesijaid (näiteks rohelised väävlibakterid). Eristatakse rangeid anaeroobe, kellele hapnik on väga toksiline (metanogeenid, sulfaate redutseerivad bakterid, rohelised väävlibakterid) ja aerotolerantseid anaeroobe, kes hapniku juuresolekul ei hukku (piimhapebakterid, osad klostriidid). Näiteks jämesoolebakterid on anaeroobid! Aeroobidel on hapnikku vaja: 1. Orgaaniliste või anorgaaniliste toitainete oksüdatsiooniks. 2. Mõnede ühendite biosünteesiks. Näiteks steroolide sünteesiks on eukarüootidel vaja hapnikku. Miks on hapnik toksiline paljudele mikroobidele? Hapnik oksüdeerib neid raku komponente, mis on rakule vajalikud redutseeritud kujul (koensüümid näiteks)
Kõige enam on võihappekääritajaid klostriidide hulgas.võihappekääritajad bakterid elavad loomavatsas ja inimese jämesooles. Butüraadi teket sooles loetakse kasulikuks, sest see on toiduks sooleepiteeli rakkudele. Aga, butüraadi rohke teke jämesooles võib soodustada ka rasvumist. Klostriidid elavad ka mullas ja mudas. Palju on neid sõnnikuga väetatud mullas. Klostriidid Sporogeensed GP pulgad. Liiguvad aktiivselt viburitega. Enamus ranged anaeroobid, aga on ka aerotolerantseid vorme. On ka termofiilseid klostriide. Kasvavad hästi neutraalses või veidi aluselises kk-s. Seetõttu ei arene nad happelistes hoidistes, salaamis, hapukapsas, hapus silo jne. Happeline kk-d takistab ka klostriidide endospooride idanemist. Äädika lisamine hoidistele! Klostriididel puuduvad tsütokroomid ja membraanne elektrontransportahel, seega saavad nad ATPd sünteesida ainult substraatsel fosforüülimisel. Klostriide on sahharolüütilisi ja proteolüütilisi
Siia kuuluvad näiteks nitraatsed hingajad, enterobakterid (ka soolekepike), S. cerevisiae. Reeglina kasvavad hapniku olemasolul kiiremini, kui ilma hapnikuta. 3. Anaeroobid. Saavad energiat enamasti kas anaeroobsest hingamisest või kääritamisest. Nende hulgas on ka kemosünteesijaid (näiteks metanogeenid) ja fotosünteesijaid (näiteks rohelised väävlibakterid). Eristatakse rangeid anaeroobe, kellele hapnik on väga toksiline (metanogeenid) ja aerotolerantseid anaeroobe, kes hapniku juuresolekul ei hukku (piimhappebakterid). Jämesoolebakterid on nt. anaeroobid. Hapnikugradient tekib mullaosakestes, mis võimaldab ka anaeroobidel seal koosluses elada. Aeroobidel on hapnikku vaja: 1. Orgaaniliste või anorgaaniliste toitainete oksüdatsiooniks (hapnik lülitub oksüdeeritavasse ainesse või on elektronide lõppaktseptoriks). 2. Mõnede ühendite biosünteesiks. Näiteks steroolide sünteesiks on eukarüootidel vaja hapnikku
annaabi.ee 
