Sedaviisi Põhiseadus seadis Eesti seadusandluse tsentralistliku legislatiivsüsteemi alusele. Seadusandluse alal aktiivkodanikkond tegutses kord iseseisvalt, kord sõltuvalt. Oma võimuastme poolest aktiivkodanikkond ei erinenud Riigikogust millegagi. Nad olid normatiivselt samal tasemel. Aktiivkodanikkonna seadusandluse pädevusse ei kuulunud haldusfunktsiooni teostamine. Legislatiivfunktsiooni permanentseks teostajaks oli Riigikogu. Administratiivfunktsiooni teostas Vabariigi Valitsus, mis kollegiaalse asutisena koosnes Riigivanemast ja ministritest. Presidendi instituuti ei tuntud endiselt. Jurisdiktsioonilist funktsiooni ja ühtlasi ka kõrgemat kohtuvõimu teostas Riigikogu poolt valitavaist riigikohtunikest koosnev Riigikohus autonoomsuse põhimõttel. Kohtumõistmine rajati sõltumatuse ja monopoolsuse printsiibile. Halduse ja kohtute vahekord korraldati separatsioonisüsteemi alusel. Sellekohaselt ei võinud
Riigivõimu legitimeerib rahvas, kes on kõrgeima võimu kandja vastavalt põhiseadusele. Rahvas valib Riigikogu ja Kohaliku omavalituse. Kuivõrd põhiseadus rõhutab esindusdemokraatia põhimõtet, ei ole rahva muud funktsioonid sedavõrd olulised, kuigi rahvahääletusel võib rahvas olla ka seadusandja, valimistel on aga tegemist täidesaatva funktsiooni teostamisega. Kohtumõistmine on rahva otsustusvaldkondadest välistatud. Legitimeerimine toimub üksnes seadusandluse ja valimiste kui administratiivfunktsiooni täitmise kaudu. Siiski on viimased üksnes vormiks, mille abil riigile usaldust väljendada. Riigikogu representatsioonis ei ole määravaks mitte esindatava, vaid esindaja tahe. Riigikogu tegutseb rahva asemel. 3. Põhiseaduslikud institutsioonid ja nende pädevuse alused o Põhiseaduslikud institutsiooni tunnused (5): · põhiseadusega loodud · põhiseadusest tulenevate kompetensidega
annaabi.ee 
