individualiseerimine. Üldise- ja spetsiaalettevalmistuse ühtsus. Järkjärgulisus ja tendents piirkoormustele. Koormuse dünaamika lainelisus. Treeninguprotsessi tsüklilisus. Treeningu süsteemsus ja variatiivsus. Treeninguefektide pöörduvus. 1.3. Treeningu adaptatsioonilised aspektid (2 tundi) Kiir- ja kestusadaptatsioon. Adaptatiivne valgusüntees kui kestusadaptatsiooni alus. Dominandi printsiip adaptatsioonis. Adaptatsiooniliste muutuste järjestikkus ja heterokronism (eriaegsus). Adaptatsiooniprotsesside faasilisus. Organismi jooksev kohanemisreserv. Adaptatsiooni tüübid – „sprinter“, „staier“, „segatüüp“ ja nende arvestamine treeningus. 1.4. Kiirusvõimed ja nende arendamise metoodika (2 tundi) Kiiruse elementaar- ja komplekssed vormid. Spetsiifilised kiirustöö režiimid – atsükliline, standardkiirendus, tsükliline, vahelduv. Reaktsioonikiiruse, stardikiirenduse, maksimaalse kiiruse ja kiirusliku vastupidavuse arendamise metoodika
4. psüühika kohanemine võistlustegevuse iseärasustega treeningu- ja võistluskoormuste kaudu. 77 Sellise suunitlusega pikaajalised kohanemisreaktsioonid esinevad ainult sel juhul, kui treeningukoormused on optimaalse kestuse ja intensiivsuse ning neid kasutatakse teatud perioodilisusega. Toodud näitajad sõltuvad sportlase kvalifikatsioonist ja treenituse tasemest, kasutatavatest vahenditest ja meetoditest. Sealjuures adaptatsiooniprotsesside edukaks kulgemiseks noorsportlastel, kes on süstemaatiliselt treeninud 2-3 aastat, piisab 2-5 korda väiksemast treeningutöö mahust ja madalamast intensiivsusest, kui täiskasvanud kõrge klassiga sportlastel, kes on treeninud juba 7-10 aastat. Samuti tuleb arvestada, et kestusadaptatsiooni suunitluse määravad treeningukoormuste iseärasused. Nii näiteks kehaline harjutus, mis esitab suuri nõudmisi aeroobsele energiatootmismehhanismile, kutsub esile adaptatsioonilised
annaabi.ee 
