Kliiniline psühholoogia
tuntakse hästi. Teame, et psüühika koosneb kolmest osast: (1) miski (das Es, id) on tungide
päriskodu, arhailine ja kaootiline, impulsiivne ja irratsionaalne, enesekeskne ja kõikvõimas.
Ta on tervenisti mitteteadvuslik, osa temast on kaasasündinud, osa aga teadvusest
väljatõrjumisest tulnud. Miski on psüühika energia reservuaar. Miski energia on liikuv,
valmis kohe vallanduma või ümber paigutuma, aga ainult tungi suunas, naudinguprintsiibi
alusel.
(2) mina (das Ich, ego) on adaptatsiooniorgan, mis areneb miskist, kui see oma
naudingutaotluses põrkub kokku välise reaalsusega ja saab haiget. Miski jäiku lõbujanuseid
nõudeid suudab mina paremini rahuldada, kuna ta on paindlikum ja arvestab ka välise
reaalsuse nõuetega (reaalsusprintsiip). Mina peab rahuldama veel kolmandagi osapoole,
ülimina nõuded, ta on nagu vahendaja ja kooskõlastaja nende kõigi kolme vahel ning tagab
seega isiksuse terviklikkuse. Nende nõuetega toimetulemiseks arendab mina