alates 1818 professor Berliini ülikoolis alates 1830 Berliini ülikooli rektor Peateosed Vaimu fenomenoloogia (1806) Loogikateadus (1812) Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia (1817) Ajaloofilosoofia (1818) Õigusfilosoofia põhijooned (1821) Hegeli filosoofia... tema filosoofia lähtekohaks on olemise ja mõtlemise identsus kõiges siin maailmas ja selle ajaloos avaldub teatava mittemateriaalse alge- vaimu- areng enesest teadlikku üksiolemist nimetas ,,Absoluudiks" tema filosoofiat on hakatud nimetama ,,absoluutseks idealismiks" ühitas oma filosoofia kristlusega kõige väärtuslikumaks saavutuseks on dialektika "Absoluutne idee"- absoluut, vaimne ja mõistuslik alge: 1) idee arenemine tema enese rüpes, "puhta mõtlemise siihias" 2) idee arenemine "teisitiolemise" vormis, s.t. looduse vormis 3) idee arenemine mõtlemises ja ajaloos ("vaimus") Hegeli mõju filosoofiale ja ühiskonnale on nii natsismi kui ka kommunismi vaimne isa
Kahjuks tundub, et Eesti ühiskonnas on levinud sõltumatus. Seda vast tänu viiekümnele aastale kus religiooni praktiliselt ei tunnustatud. Konfliktiks või sümbioosiks peaks eksisteerima pidevalt. Konflikti võiks ette kujutada sellisena, et teadus põrmustab religiooni tõdesid. Ometi on ka vastupidiseid näiteid, kui uskuda aeg ajalt ajakirjandusse ilmuvaid teateid, et USA-s viiakse koolide õppekavadest välja evolutsiooniteooria kui vastukäiv Piibli tõdedele. 3. Jumala nimetamine absoluudiks või kõiksuseks ei tohiks tekitada mingeid probleeme. Kui inimene tunneb, et Jumal on talle Kõiksus, siis ta ongi kõiksus. Kui ta on Vend, siis ta on inimesele vend. Vahe on ainult selles, milliseid küsimusi lahendada Kõiksuse poole pöördudes ja millist abi otsida Vennalt. 4. Kuri on see, mis arvatakse olevat moraalselt halb. Kurjust peetakse inimese omaduste juures kõige ebasoovitavaks. Paljud inimesed loodavad, et Jumal on hea ning loodavad tema abile, ometi ollakse
Ta oli romantismi esindaja. Ta ei uskunud, et mõistus või vaim oleks tekkinud hingetust loodusest, vaid et see ongi eksistentsi põhikomponent ja seega reaalsuse, kui ajaloolise protsessi kandja. Hegeli jaoks on VAIM olemise alus, selle ülim olemus ja kogu ajalooline protsess, mis moodustab reaalsuse, kujutab endast vaimu arenemist enesest teadlikuks saamise suunas. Kui eneseteadvus on saavutatud, jõuab kõik olev iseendaga kooskõlla Hegel nimetab seda enesest teadlikku üksiolemist absoluudiks. Kuna ta nägi oleva põhiainest mitte-materiaalsena, siis on tema filosoofiat hakatud nimetama absoluutseks idealismiks. Hegel uskus, et kui me kõneleme ideede arengust, siis saabub vastuoludeta seisund siis kui vaim tunnetab end ülima tõelusena ja mõistab, et kõik mida ta seni on pidanud endale võõraks, on tegelikult tema osa ja mitte temaga vastuolus, kuid kui selleni pole jõutud, jääb vaim endast võõrandunuks. Üksikisik on endiselt mässitud vastuoludesse, ei tunneta
üksikobjektide eksistents on illusioon. Mitte miski pole ülimalt ja täielikult reaalne peale maailmakõiksuse (Parmenides!) Näivalt erinevad objektid on tervikeksistentsi aspektid, sellest lahutamatud. (Nt Kolmnurga nurgad ja küljed). Hegeli kuulus väide on, et kõik reaalne on mõistusepärane ja kõik mõistusepärane on reaalne. Kuid alles siis, kui me näeme kõiki asju kui ühe terviku aspekte, saame me aru maailma mõistusepärasusest. Kõiksust oma terviklikkuses nimetab Hegel Absoluudiks. Absoluut on vaimne, mitte materiaalne. Maailm on Hegeli järgi seega läbinisti vaimse olemusega eksistents. Hegeli idealismil on kaks omapära. (i) loogika rõhutamine. (ii) triaadse dialektika tees, antitees, süntees kasutamine. Loogika on Hegeli jaoks sama, mis metafüüsika. (Parmenides, Spinoza). Hegeli järgi on iga konkreetne väide ainult osaliselt õige, see on paratamatult tehtud ainult piiratud vaatepunktist lähtudes ja ei saa olla seega päris õiged
annaabi.ee 
