et söödi eraldi laudades eraldi aegadel. Rahvaarvu üldine kasvamine. Peremehed hakkasid vältima abielus sulaste tööle võtmist. Abielus sulane sai tavaliselt talumaadest mingi tüki, mida ta ise haris ja kasutas oma pere ülevalpidamiseks. Mõisamoonakad, tlp-d kes olid mõisas palgalisel tööl, neid peeti talurahva madalamaks kihiks. Sulased vältisid abiellumist, see tõi kaasa vallaliste osakaalu kasvu. Alates 19.saj lõpupoolest muutus üldisemaks, et hakati taludes vältima aastateenijaid, järjest rohkem hakati palkama hooajatöölisi. Esimene kategooria olid suvilised, suilised, kes olid palgatud suvisteks põllutöödeks ja teine kategooria olid päevilised, kes palgati ühe päeva palga eest konkreetseteks töödeks lepingud olid lühiajalised. Mõisarahvas Moonakad said palka osaliselt rahas, osaliselt moonas. Hakati ehitama moonakate maju mõisatasse, kus moonaka perekonnal oli tagasihoidlik elamispind, tavaliselt üks väike tuba
palkamist. See oli siis kui oli üle mindud juba raharendile ja ,,peremees oskas juba raha lugeda", vallaline sulane aitas talus kulusid kokku hoida. Seepeale abielus sulased hakkasid minema senisest enam mõisatesse palgatöölisteks ja teine oluline tendents on see, et sulased hakaksid abiellumisest üldse hoiduma- mistõttu kasvas 19 saj teise poole külaühiskonnas vallaliste inimeste arv. 19 saj lõpust hakati vältima üldse ,,aastateenijaid" ja nende asemel hakati palkama hooajatöölisi ,,suine/suviline" ehk suvel töötaja, ,,päeviline"-töötaja kes oli päevapalgagag mingiks tööks palgatud. Mõisarahvas- Üldisne mõisarahva jaotus olid saksid ja mõisateenijad. Nende sakside alla kuulus mõisomanik/rentnik oma perega ning lisaks ka mõisnikku lähemad abilised mõisas (kas sakslased või vabad inimesed). Oluline suunamuutus toimus 19 sajandi keskpaigas- kui
annaabi.ee 
