Elektrooniline muusika
täieliku kontrollini tämbri parameetri üle, mis seni oli heliloojate jaoks olnud ligipääsmatu ja
harva seriaalsete meetodite abil määratletud. Teiseks välistati interpreet kui vahendaja ja
sellega heliloomingulisest seisukohast potentsiaalne moonutaja. Esimest korda
muusikaajaloos olid võimalikud sellised teosed nagu Stockhauseni “Studie II, mille ideed
jõudsid kuulajani vahetult. Sellega lõppes aastasadadepikkune pürgimus noteerida muusikat
järjest täpsemini ja täpsemini.
Kuna nende varaste tööde kõlalised tulemused jäid selgelt ootustele alla, algas tehnikas uus
helisünteesi ajajärk, mis lõpetas 1954. aastal traditsioonilise siinushelide kontseptsiooni. Koos
loomingulise protsessi keerukuse kasvuga kahanes küll ühest küljest kõlaline kvaliteet, kuid
teisest küljest kasvasid helilooja võimalused helikomponente kontrollida. Esimeseks
annaabi.ee 
