puhul.Ruumis istuv daam peaks kindlasti tõusma, et vastata mehe tervitusele. Euroopas kehtiva tava järgi tervitab daam esimesena kõrgemat isikut. Euroopa lõunapoolsetes riikides, aga ka paljudes teistes maailma riikides on kombeks häid naistuttavaid tervituseks põsele suudelda. Komme sai alguse keskajal, mil mehed kohtudes surusid tervituseks teineteise kätt, naisi aga tervitati suudlusega. Tavalised kodanikud suudlesid teineteist põsele, aadlitiitlitega inimesed aga suule. Mõne aja möödudes aga taandus seegi komme ja suudlus põsele jäi lähedaste inimeste intiimseks tervitusviisiks ning on sellisena säilinud tänapäevani. Lõuna- Euroopa riikides peetakse sobivaks kummalegi põsele üks tervitussuudlus anda. Mõnedes islamimaades aga koguni kolm suudlust. Igapäevases viisakuses on palju abi sellest, kui kohtlete kõiki teisi nagu häid sõpru. Ja uskuge, et
Vältida tuleb aga daami käe tõstmist oma huulteni. Mees huultega daami kätt ei puuduta! Daam ei ulata käesuudluseks kunagi kinnastatud kätt. Põsesuudlus, embamine Euroopa lõunapoolsetes riikides, aga ka paljudes teistes maailma riikides on kombeks häid naistuttavaid tervituseks põsele suudelda. Komme sai alguse keskajal, mil mehed kohtudes surusid tervituseks teineteise kätt, naisi aga tervitati suudlusega. Tavalised kodanikud suudlesid teineteist põsele, aadlitiitlitega inimesed aga suule. XVI sajandil Itaaliast alguse saanud ja ka Prantsusmaale ning teistesse Euroopa riikidesse levinud tervitamisviis arenes mõne aja möödudes veelgi intiimsemaks ning hea tooni juurde kuulus ka see, kui tervitatavale naise oma keel suhu lükati. Sajand hiljem hakkasid aga siniverelised ise selle kombe vastu protestima ja peagi arvati selline ülimalt intiimne tervitus heade kommete hulgast välja.
Üks võimalus vaimulike seisusel oligi ennast täiustada aadlike poegade arvelt. Teoorias oli võimalik ka see, et talupoja poegadest said vaimulikud, aga enamasti talupoja poegadest ei saanud kõrgvaimulikud, vaid nad jäid pigem alamatele astmetele peatuma. Oli võimalik ka vaimulike seisust täiustada talupoegade arvelt. Nii vaimuliku kui ka aadlike seisuse sees oli oma hierarhia. Vaimulikud: kõrgeim paavst, madalaim kohalik kihelkonna preester. Aadlike seisuses: kuningas, erinevate aadlitiitlitega isikud (krahvid, vürstid, markiid, vabahärrad), rüütel. Kolmandal seisusel privileege ei olnud, olid ainult kohustused. Inimeste olukord üle Euroopa oli üldiselt sama. Kui tekkisid linnad, siis mõningates riikides räägiti juba neljast seisusest: vaimulikud, aadlikud, linnakodanikud ja talupojad. See neljaseisuseline mudel ei saanud üldiseks. Linnakodanikud arvestati tavaliselt kolmandasse seisusesse. Kui tekkisid rahvaesindused ehk parlamendid (Inglismaal 1265. aastal,
Üks võimalus vaimulike seisusel oligi ennast täiustada aadlike poegade arvelt. Teoorias oli võimalik ka see, et talupoja poegadest said vaimulikud, aga enamasti talupoja poegadest ei saanud kõrgvaimulikud, vaid nad jäid pigem alamatele astmetele peatuma. Oli võimalik ka vaimulike seisust täiustada talupoegade arvelt. Nii vaimuliku kui ka aadlike seisuse sees oli oma hierarhia. Vaimulikud: kõrgeim paavst, madalaim kohalik kihelkonna preester. Aadlike seisuses: kuningas, erinevate aadlitiitlitega isikud (krahvid, vürstid, markiid, vabahärrad), rüütel. Kolmandal seisusel privileege ei olnud, olid ainult kohustused. Inimeste olukord üle eruoopa oli üldiselt sama. Kui tekkisid linnad, siis mõningates riikides räägiti juba neljast seisusest: vaimulikud, aadlikud, linnakodanikud ja talupojad. See neljaseisuseline mudel ei saanud üldiseks. Linnakodanikud arvestati tavaliselt kolmandasse seisusesse. Kui tekkisid rahvaesindused ehk parlamendid (Inglismaal 1265
annaabi.ee 
