Autori kavatsetud optimistlikku tooni varjutas traagiline faabula: peale Pierre Bezuhhovi ei pääse sõjaaja segadustest terve nahaga mitte keegi, Rostovid kaotavad noorima poja ja vaesuvad, kui nende vanim poeg Nikolai mängib ühe ööga pea kogu varanduse maha kaardilaua taga. "Sõja ja rahu" tegevusliinid hakavad hargnevad alates aastast 1805, mil vene aadel naudib oma kuldajastut: kõrgem seltskond lõbutseb Peterburi ja Moskva luksuslikel ballidel või väljasõitudel maale. Aadlipreilid uhkeldavad oma uusimate tualettidega; aadlinoorukid püüavad avaldada muljet omavahelise võidujoomise või hasartmängudega; taamal arutavad nende vanemad pooleldi naljatades, pooleldi murelikult dünastia jätkamise strateegiaid, mis aitaksid tütardel soodsalt tanu alla saada. Salongides valitseb prantsuse keel ja meel, mida peetakse sikiks nagu kõike, mis jõuab siia otse Pariisist. Aga mood muutub peagi...
"Madal" ja "kõrge" Hispaania saavad hetkeks kokku: mustlased oma värvika kõnekeelega, igapäevane rahvaelu ning teiselt poolt kuningapaar - kuningas, kes armub veetlevasse mustlasneiusse Belicasse, ja armukadetsev kuninganna. Belica sarnaneb Cervantese jutustuse "Mustlasneiu" kangelannaga, ning ka lahenduse võti on kummaski teoses ühesugune: mõlemad "mustlasneiud" on mustlaste sekka sattunud juhuslikult, olles õigupoolest kõrgemast soost aadlipreilid. Ent näidendi lõpus võib juba märgata Cervantese geeniusesädet: ta juhib tegevuse teadlikult eemale tavapärasest finaalist, selle üle pigem ironiseerides. Kangelane Pedro de Urdemalas jääb oma eluga "normist" hälbinuks. Tema varasem elukäik, millest ta jutustab (üleskasvamine orvuna, teenistus mitme peremehe juures), lähendab teda kelmiromaanide kangelastele. 10
paistis. Et nad kõik olid peaaegu võrdselt ilusad, võitlesid nad võrdsete relvadega ja igaühel võis võidulootust olla. Mustlanna ilmumine rikkus järsku seda tasakaalu. Ta oli nii haruldaselt ilus, et niipea kui ta lävele ilmus, näis tast välja hoovavat mingit temale omast valgust. Siin kitsas võõrastetoas, tapeetide ja paneelide tumedas raamis oli ta võrratult ilusam ja säravam kui avalikul platsil. Ta oli nagu päevavalgusest pimedasse toodud tungal. Aadlipreilid olid tahtmatult sellest pimestatud. Igaüks tundis ennast oma ilus kuidagi haavatuna. Sellepärast muutus nende rinne (lubatagu meile see väljendus) otsekohe, ilma et nad omavahel ühtki sõna oleksid poetanud. Nad said üksteisest oivaliselt aru. Naisi ühendab nende instinkt palju kiiremini kui mehi nende mõistus. Nende ees oli vaenlane: kõik tundsid seda, kõik liitusid ühte. Nagu piisab ühest veinitilgast, et klaasitäit vett punaseks teha, nii
annaabi.ee 
