Eeru kõrts: Eeru kõrts on ainus Eestis säilinud talupoja-kõrts. Hoone vanimaks osaks loetakse rehetuba ja rehealust, mis pärinevad 1811. aastast, mil elamu Atla mõisa maale rajati. 1841. aastal kohandati see kõrtsiks. Esimene kõrtsmik oli Jüri Rüter. Atla mõis kuulus sel ajal Barlövenite aadliperekonnale. Eeru kõrts on tüüpiline 19. sajandi rehielamu paekivist rehealuse ja rõhtpalkidest kambriteosaga. Hoone katus, mis varem oli õlgedest, on tänapäeval roost. Nagu ehtsal suitsutarel kunagi, puudub ka Eeru kõrtsil korsten. Mahtra sõja päevil kujunes Eeru kõrts paigaks, kus toimusid mitmed määrava tähtsusega kogunemised. Siin uurisid Atla ja Mahtra talumehed peerutule valgel vastuhaku ajendiks saanud uut talurahvaseadust. Kõrtsi kogunesid 1858. aasta 2. juuni varahommikul
Eesti linnade ellu tõid 16. saj. lõpp ja 17. sajand olulisi muudatusi. Kui keskajal olid linnad oma majanduse korraldamisel üsna iseseisvad, siis nüüd hakati linnadele ettekirjutusi tegema ning üldriiklikele huvidele allutama. Väga suurt rolli mängisid sadamalinnad Narva ja Tallinn. Viimane huvitas Rootsi keskvõimu veel eriti. Arutlusel oli isegi Narva nimetamine Rootsi riigi teiseks pealinnaks. Paljud väiksed linnad olid läänistatud mõnele võimsale aadliperekonnale. Rootsi ajal oli lisaks juba mainitule veelgi nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Usun, et väljend ,,vana hea Rootsi aeg" on täiel määral õigustatud, eriti arvestades fakti, et väljend oli enim levinud talurahva seas. See ei tähenda muidugi, et see periood avaldas siinsetele oludele ainult head mõju. Ma arvan, et vast kõige õiglasem oleks seda aega pidada n.ö. "neutraalseks", sest selle plussid ja miinused enam-vähem tasakaalustavad üksteist.
abiteoks. Sellele lisandusid ka rahamaksud, nt vakuraha. 4. Loonusrent - ehk naturaalrent on talupoegade või teiste maakasutajate tasu feodaalühiskonnas kasutatava maa eest maaomanikule. Sisuliselt tähendas loonusrent kohustust anda maaomanikule osa oma talumajapidamise saagist, mis põhiliselt tasuti teraviljaga. 5. Aadlimatriklid - Euroopa riikides erilise korra järgi peetav aadlinimistu, millesse kandmine oli aadliperekonnale vajalik, et saada kohaliku aadli täieõiguslikuks liikmeks. 6. Kubermang - Kubermang on endine haldusüksus Venemaa Keisririigis, Nõukogude Venemaal, Vene SFNV-s ja Nõukogude Liidus 7. Kindralkuberner - monarhi asevalitseja iseseisvas riigis, suures koloonias või haldusüksuses / korraldab kogu piirkonna elu. 8. Balti erikord liit tsaarivalitsuse ja balti aadli vahel 9. Maapäev rüütelkonnad said kokku 10.Pearahamaks - ehk hingemaks oli 18.19
üksnes sadamalinnadele, mis oli sisemaa linnadele väga ebasoodne. Keskajaga võrreldes kaotasid enamus linnadest oma majanduse korraldamise iseseisvuse. Rootsi riigivõim hakkas linnadele üha rohkem ettekirjutisi tegema. Vaid Tallinn säilitas oma traditsioonilise iseseisvuse. Ka Tartus ja Pärnus säilitasid raed põhimõtteliselt oma õigused kui teatud majanduslike hädade poolest allutati nad kindralkuberneri järelvalvele. Ülejäänud linnad olid läänistatud mõnele aadliperekonnale ja muutusid harilikult sõltuvaks viimasest. Õiguste piiramine üldiselt mistahes kontekstis pole kellelegi meelt mööda. Sisemaade linnade piiramine kaubanduses osalemiseks polnud kindlasti neile tulus ja muutes majandusliku olukorra nendel linnadel üpris nigelaks. Seega enamus linnadest ja rahvast oli kohati päris halvas seisus. Kultuuri tähtsus tõusis Eestimaal Rootsi ajal märgatavalt. 1631.aastal asutati Tartusse trükikoda ja vaikselt hakati levitama ka eestikeelset kirjandust
Mõlema kubermangu etteotsa nimetati ühine asehaldur. Rüütlekonnad ja raed linnades saadeti laiali. Kõik mõisnikud Eesti- ja Liivimaal omandasid võrdsed õigused, kuulusid nad siis rüütelkondadesse või mitte. Muudeti maksukorraldust : Pearahamaks, hingeloendused. Aadlimatrikkel - Aadlimatrikkel oli Euroopa riikides erilise korra järgi peetav aadlinimistu, millesse kandmine oli aadliperekonnale vajalik, et saada kohaliku aadli täieõiguslikuks liikmeks Talurahva asjad Pearahamaks Viljakaubandus Viina väljavedamine Nekruitiks minemise kohustus Mõisa koormised Kiriku koormised Kindlustustööd Küüdikohustus Vägede majutamine Vennaste kogudused Vennaste kogudused ehk hernhuutlasid Hernhuutlased propageerisid usuvagadust, alandlikkust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset
Mõisarahva moodustasid mõisas töötavad ametimehed(aidamees,karjus) Põhilised koormised talupoegadel mõisa ees oli teokoormis ,kümnis Mõisal avanesid uued võimalused raha saamiseks peale raharendile üleminekut. Saadi rendiraha ning tänu sellele oli raha rohkem mille eest osta. Olustvere mõis Mõis rajati juba Orduaja lõpul. Olustvere saksakeelne nimetus on olnud Ollustfer. 16. sajandil kuulus Olustvere mõis Schillingite aadliperekonnale. Sajandi lõpul omandas mõisa Nicolaus Eismont, kes oli mõisnik 1598. aastani. Siis sai Olustvere omanikuks Tartu piiskopi Johann Blankenfeldi sugulane Franz Blankenfeld ja tema abikaasa Catharina Orgies. 1624. aastal läänistati Viljandi lossilään, mille koosseisu Olustvere kuulus, krahv Jakob De la Gardiele (1583–1652). Peagi panditi mõis Valentin Schillingile, kes oli omanik 1640. aastal. Pandilepingu lõppedes siirdus mõis De la Gardie´dele tagasi
Löwensternile (H. Wistinghausen Quellenzur Gescichte der Rittergüter Estlands e'm 18. und 19. Jahrhundert (17721889) HannoverD öhren 1975.) Omanikud kasutasid peamõisana Alaveret, seega jäi Pikva viimasest majanduslikult ja juriidiliselt s õltuva kõrvalmõisa staatusesse. Seoses mitut laadi valdus õiguslike küsimuste ja keerukate pärilussidemete kaudu läks Alavere koos Pikvaga mõnikümmend aastat hiljem Ungern Sternburgide aadliperekonnale. J ättes siinkohal puudutamata Alavere mõisaga seotud küsimused, 5 märgime ära just sellesse aega langeva Pikva iseseisvumise. 1849. aastal, t äpselt 18. oktoobril 1849 määrati Pikva omaette päranditombuna Charlotte Baron v. Belowile ja tema lastele (Pikva tollaseks väärtuseks märgiti 71428 hõberubla). Alavere j äi ilma temast eraldatud Pikva ja N õmfreta Greogor Baron v. UngernSternbergile
......... 10 Kokkuvõte............................................................................................................. 11 Kasutatud kirjandus:............................................................................................. 12 Lisa (pildid)........................................................................................................... 12 1. Sissejuhatus Kukruse mõisat (saksa k Kuckers) on esmamainitud 1453. aastal. 19. sajandil kuulus mõis von Tollide aadliperekonnale, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli Hermann von Toll. Mõisa peahoone on ehitatud mitmes osas. Ühekorruseline barokne kiviehitis püstitati arvatavasti 18. sajandi teisel poolel. 19. sajandi algul pikendati seda eenduvate tiibade lisamisega, andes hoonele klassitsistliku ilme. Sama sajandi lõpul ehitati vasak tiib kahekorruseliseks. Restaureerimise käigus on leitud ja
põõsastel, paviljonidel, skulptuuridel. Siinsed aktsendid on ansambli keskteljel paiknevad skulptuurid - Herakles, kes tõi pimeduseriigist päevavalgele põrgukoer Kerberose, ning imekauni Leda ja luige skulptuur. Ajalugu 17. sajandil eraldati Saue mõis Sausti mõisast ja kandis Väike-Sausti (saksa k Klein-Sauß) nime, kust tuleneb ka koha eestikeelne nimi. Mõlemad mõisad kuulusid tollal von Scharenbergide aadliperekonnale. Saue mõisat hakati esinduslikult välja ehitama 1775. aastal, mil selle omandas Friedrich Hermann von Fersen. Enda järgi Friesdrichshof'iks ristitud mõisa püstitas ta kahekorruselise barokse kivihoone. Barokkstiilis kahekorruseline kivist mõisahäärber valmis 18. sajandi viimasel veerandil. Peahoone kavandajaks oli arvatavalt Eestimaa kubermangu arhitekt Johann Schultz. Hoone teeb ainulaadseks teise korruse ülirikkalik stukkdekoor, mis katab pea kõiki teise korruse kui peakorruse ruume
Palju kaotas oma hiilgusest Tartu. Riigivõim hakkas üha enam linnadele ettekirjutisi tegema ning üldriiklikele huvidele allutama. Vaid Tallinn säilitas oma traditsioonilise iseseisvuse. Narva huvitas Rootsit rohkem ning sõltus rohkem ka keskvõimust. Tartus ja Pärnus säilitasid raed põhimõtteliselt oma õigused. Raha vermiti Liivimaal nüüd ainult Riias. Ülejäänud linnad olid läänistatud mõnele võimsale aadliperekonnale ja muutusid niiviisi viimasest igati sõltuvaks. Eriti tuntava languse osaliseks sai Viljandi. Linlased moodustasid Rootsi ajal 6% rahvastikust. Läänemerel hakkasid liikuma ka Inglise ja Hollandi laevad ning seetõttu asus inglasi ja hollandlasti elama Narva linna. Endiselt oli Narvas palju vene kaupmehi. Eesti sadamate kaudu veeti välja siinsetes rehtedes kuivatatud teravilja. Tallinna väljaveost moodustas vili 2/3. Baltimaid hakati nimetama Rootsi viljaaidaks.
Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare. Keskajal olid linnad üsna iseseisvad kujundamaks oma majanduse korraldamisel. Nüüd aga tegi riik oma huvides üha enam ettekirjutisi. Oma linnaõiguslikult iseseisvuse säilitas vaid Tallinn. Narva sõltus aga enamasti Rootsi võimudest. 4 Sinna kaaluti ka võimalust viia üks Rootsi riigi pealinnadest. Enamik linnu läänistati mõnele võimsale aadliperekonnale ja muutusid seetõttu sellest igati sõltuvaks. Läänemerel liikusid Rootsi laevade kõrval ka Inglise ja Hollandi laevad. Ka asusid mitmed kaupmehed nii Inglismaalt, Hollandist kui ka Venemaalt elama Narva. Baltimaid on nimetatu Rootsi riigi viljaaidaks, sest siinsetest sadamatest väljaveetud teravili oli number üks välismaale veetavatest kaupadest. Teiseks tähtsamaks kaubaks oli lina. Eesti kasvatati seda vähe ja seda toodi Venemaalt. Vene päritolu oli ka väljaveetav kanep.
Ruumide valgustamiseks kasutati petrooleumilampe. Alates 1940. aastast muudeti kool 7-klassiliseks. Kool õitses kuni 1960. aastani, mil Suure-Jaanis avati uus keskkoolihoone. Tagajärjeks oli see, et Lahmuse koolist sai jälle algkool. 1962. aastast lisandusid senistele klassidele ka abiklassid ning 1966. aastast sai Lahmuse koolist täielikult abikool. Lahmuse mõisast (saksa k Lachmes) on varasemaid teateid 1593. aastast. Alates 1750test aastast kuulus mõis von Kruedeneride aadliperekonnale. 1830-40tel aastatel ehitati nende poolt mõisasüda ka esinduslikult välja. Katusekorrusega klassitsistlikpeahoone valmis mõisas 1838. aastal. Poolkelpkatusega ning põhiosas ühekorruselisel peahoonel on kolme akna laiune kahekorruseline keskosa.Keskosa kaunistab segmentkaarse aknaga kolmnurkfrontoon ning seinapinda liigendavad pilastrid. Peahoone ümbruse kõrvalhooned moodustavad stiilse ühtse ansambli. Peahoone esise peaväljaku
talurahva argielu kohta annab arheoloogia rohkem teavet, seda enam, et väikelinnade kohta Liivimaal üldse mingeid allikaid pole. Ajalooteadus kitsamas metoodilises tähenduses tegeleb kirjandusallikatega. Ka siin kui rääkida ajast ja dateeringust on oluline kaasaegsuse küsimus, nimelt suur osa keskaegseid kirjalikke tekste pole säilinud kaasaegsetes üleskirjutistest vaid hilisemates koopaites, ümberjutustustes, nt keskaegsed läänikirjad (milline mõis aadliperekonnale kuulus), pole meieni jõudnud originaaldokumentidena vaid koopiatena. Kui meieni pole jõudnud originaal, vaid koopia, siis on raske aru saada, kas tegu on võltsinguga või mitte. Varauusaegsed kroonikad, mõnikord, Liivimaa puhul üsna valdavalt me saame kindlaks teha, millises ajaloosündmustest on kroonika oma tekstid saanud. Osad kroonikad olid väljamõeldud, ei tuntud veel teaduslikku viitamissüsteemi, me ei saa aru, kus autor kasutab teiste
annaabi.ee 
