ametnikke, kontrollis raha laekumist ja kulutamist, kandis hoolt teede ja sildade korrashoiu eest. Rüütelkonnad Lisaks kindralkuberneridele ja ametnikele omasid siin võimu ka rüütelkonnad: Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa rüütelkond. Need koondasid siinseid aadlikke ja kaitsesid nende õigusi Rootsi riigivõimu eest. Koos käidi maapäevadel, mis toimusid iga 3 aasta järel. Maapäevade vaheaegadel ajasid asju 12 (Saaremaal 6) maanõunikku. Rüütelkonnad pidasid aadlimatrikleid, kus olid kirjad aadlisuguvõsade ametlikud nimekirjad. Rahvastik 1620A maarahvast > 100 000, st hävinud üle poole rahvast 1630A nn sisekolonisatsioon maad uuesti kasutusele, valiti soodsamaid põllumaid, Saaremaalt liiguti mandrile 1630A sisseränne, uusasustajad aastakümnete jooksul, laialipillutatult, sulandusid siinse rahva hulka nt Lõuna-Eestisse ca 17% vene talupojad, (kalurid, käsitöölised), + 17. saj
kulutamist, kandsid hoolt postiteenistuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest. 2.Rüütelkondade osa Liivimaal? Liivimaal oli kolm rüütelkonda- Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa rüütelkonnad. Need koondasid siinseid aadlikke ja kaitsesid nende õigusi Rootsi riigivõimu eest. Koos käidi maapäevadel, mis toimusid iga 3 aasta järel. Maapäevade vaheaegadel ajasid asju 12 (Saaremaal 6) maanõunikku. Rüütelkonnad pidasid aadlimatrikleid, kus olid kirjad aadlisuguvõsade ametlikud nimekirjad. 3.Mõisted Pärusmõis-eramõis?. Riigimõis-riigi poolt renditud mõis aadlikele, kel polnud rüütlimõisat.Vakuraamat-talude ja nende koormiste nimistu. Reduktsioon-Rootsi kuninga poolt maade tagasi võtmine 4.Reduktsiooni tulemused Mõisnikud pidid nüüd hakkama oma mõisa eest renti maksma riigile. Riigi sissetulekud kasvasid palju ja sellega paranes ka siinne haridus. Mõisnike hulgas tekitas reduktsioon suurt
Toimus restitutsioon ehk see tähendas, et riigistatud mõisad anti tagasi nende endistele omanikele, mõisnikele. Samuti said nad tagasi võimu talupoegade üle. Vene keskvõimu kõrgemateks esindajateks said välismaalased (sakslased, rootslased, poolakad). Keskvõimu kõrgeim esindaja oli kindralkuberner. Teda asendasid aadlike hulgast valitud 2 nõunikku. 17301740.a hakati koostama aadlimatrikleid ehk nimekirju rüütelkonna liikmetest, mis tagasid aadlile poliitilismajanduslikud õigused. 5. Talurahva olukord Vene võimu ajal (Roseni deklaratsioon) Roseni deklaratsiooniga 1739.a sätestati, et talupoeg oli pärisori, talupoja maa ja vara kuulus mõisnikule, maa kasutamiseks tuli talupojal teha tööd ja selle suurus polnud määratletud. Kohtuvõim kuulus rüütelkonnale mitte riigile.
koolielu, maapiirkondades linnaelanike probleemid kohtunikud alamad aadlikud, eramõisate linnaelanikud talurahvas talupojad Balti erikord Paul I võttis vastu asehalduskorra tühistamise ning taastas uuesti Balti aadli eesõigused. Tegevust alustasid endised kohtu- ja omavalitsusorganid: taastati aadlimatrikleid, maanõunike kolleegiumid, silla- ja adrakohtud. 19.saj koostati Balti kubermangude kohalike õigusnormide kogu Balti provintsiaalseadustik, mis kinnitas veelgi Balti erikorra. 1860ndatel rünnakud Balti erikorra vastu, nõuti Balti kubermangude tihedamat liitmist Venemaaga. Balti kubermangud olid 1801. liidetud üheks kindralkubermanguks (1808-1819 Eestimaa kubermang eraldi), kõrgem võim kindralkuberneril: · võimupiirid ulatuslikud · kubermangude administratiivaparaadi kõrgeim juht
Tagajärg: vasallide suure iseseisvuse tõttu oli maa äärmiselt killustatud. Väikefeodaalid rüütlid, hidalgod, skvaierid, junkrud. Suurfeodaalid krahvid, hertsogid, vürtsid, grandid, parunid. Kõige tipus kuningas süserään. Heraldika - Rüütliseisuse liikmeil kombeks lisada oma ristinime juurde kohanimi ning tarvitada sugukonna tunnusena vappi pärilikult edasiantav sümboolne värviline märgis, mis on loodud kindlate reeglite alusel. Ajapikku hakati koostama aadlimatrikleid. §7 Viikingid ja nende kultuur Viikingid olid põhjarahvad, Skandinaaviast lähtunud kaupmehed ja sõdalased. Mitme sajandi jooksul rüüstasid ja vallutasid nad maid, rajasid kaubalinnu ning asustasid uusi territooriume. Nende ajavahemikuks loetaks aega 8. 11.sajand. Neid tunti eri nimede all, Lääne-Euroopas kutsuti neid normannideks, Inglismaal taanlasteks, Iirimaal eristati ilmselt domineeriva juustevärvi järgi ,,valgeid võõraid" (norralased) ja ,,musti võõraid (taanlased)
(enamastiskandinaavlasi ja iirlasi-sotlasi). Kubermanguvalitsuse ametikohtadel olid kohalikud baltisakslased. · Kehtima jäi luteri usk. · Kohalikuks asjaajamis-, haridus- ja kohtukeeleks kinnitati saksa keel. · Balti kubermange eraldas ülejäänud Vene impeeriumist tollipiir (selle tõttu kuivas kokkutransiitkaubandus), mis jäi püsima peaaegu 18. sajandi lõpuni. · Kohaliku baltisaksa aadli eesõiguste kinnitamiseks hakati koostama aadlimatrikleid ehk rüütelkondade liikmete nimekirju. Uusi perekondi lisati sinna vaid teiste liikmete nõusolekul.Paljud siinse aadelkonna võimalused ei laienenud vene aadlikele. · Baltisakslased olid mõjukatel positsioonidel Peterburi õukonnas. · Tänuks privileegide eest olid siinsed baltisakslastest aadlikud ja linnakodanikud täiesti tsaaritruud. · Balti erikord aitas säilitada kohalikku omapära ning pakkus kaitset venestamise eest
Peale Voltveti ja Kärsu omandas ta 1742. aastal Vahenurme ja 1747. aastal ka Roodi, viimase pidi ta aga loovutama. Raehärradest mõisnikke võis kohata juba Rootsi ajal. 1710. aasta kapitulatsioonides oli rõhutatud aadli ainuõigust mõisatele. Ainult jõukas Riia bürgerkond suutis endale välja kaubelda mõisapidamise õiguse. Oma positsioonide kindlustamiseks asusid rüütelkonnad 1720. aastatel koostama aadlimatrikleid. Ainult matrikliaadlisse kuulujad võisid saada eramõisa omanikuks. Neid mõisaomanikke, keda matriklisse ei võetud, nimetati landsasseniteks ehk maiskonnaks. Nende hulka kuulusid linnakodanikud ja immatrikuleerimata aadlikud. Rahvuselt olid nad peamiselt sakslased. Eestimaal jäi nende positsioon tunduvalt nõrgemaks kui Liivimaal, kus neil oli isegi oma maiskonna peamees. Landsassenite võitlus mõisa omandiõiguse üle vältas sadakond aastat. 1797. aastal võeti terve hulk
Esialgu vene pool tegeles ainult süjaväliste üksuste küsimustega balti provintsis, samuti ka maksudega veits. Küik ülejäänud küsimused maapiirkondades olid aga rüütelkondade ehk aadlikorporatsioonide kontrolli all. Täitis maapiirkondades nii valitseja kui ka kohtu positisiooni. Rüütelkonda kuulumise aluseks oli aadlimõisa omamine. Kapitulatsioonid nägid ette privileege, kuid polnud täpselt aru saada, kellele. Seetõttu hakati koostama aadlimatrikleid (1720-1756). Maapäev oli tähtsaim organ- aadlimatriklid koondasid seda ringi väiksemaks, kellel seal sõnaõigust oli. Rüütelkonna tähtsaks organiks oli ka maanõunikke kollegium (kuulusid maanõunikud, eluaegses ametis). Balti aadlite seas puudus sisemine kihistumine kõik aadlid olid võrdsed. Baltisakslaste roll venemaa moderniseerimises väga suur (kuni 19. saj keskpaigani). Luterlikud territoriaalkirikud-
Oli teenistusastmete näitamiseks. Kõik, kes rangide tabelisse võeti, olid teenistusaadlikud. 13 Initsiatiiv need loendid (hiljem hakatakse nimetama matrikliteks) teha. 1725. aasta järel muutusid paljud asjad leebemaks. 1727.-28. aastal selle plaaniga välja tullakse, saadakse keskvalitsuselt toetus matriklikomisjonide moodustamiseks. Päris esimene katse see rüütelkondadele ei olnud, ühe korra oli aadlimatrikleid püütud sisse seada ka Rootsi ajal. Rootsi võimud seda ei võimaldanud. Protsess oli väga pikk, läbi kõikvõimalike vaidluste. Mitte kõik ei olnud teretulnud. Matriklikomisjon töötas Liivimaal 1747. aastani, Eestimaal 1756. aastani. Töö venis, kuna kontroll oli range, et keegi ebaväärikas rüütelkonda ei saaks. Tähendas kõikvõimalike dokumentide esitamist. Vaidlusi tekitas ka, mis alusel rüütelkond moodustada. 18. sajandil hakkab
annaabi.ee 
