Suhtlemise printsiibid - Suhtlemine on eesmärgipärane - Teadvustatud ja mitte-teadvustatud eesmärgid - Suhtlemisprotsess on pidev - Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlemine - Suhtlemine on transaktsionaalne - Igas transaktsioonis inimene annab ja saab midagi - Suhtlemine on “turumajanduslik” - Emotsionaalsus ja kontroll - Komplementaarsed ja sümmeetrilised vahetused - Suhtlemine on pöördumatu protsess - “delete” funktsioon puudub! Interpersonaalsete oskuste valdkonnad - Teiste inimeste tundmine ja usaldamine - Kommunikeerumine teistega täpselt ja ühemõtteliselt = eneseväljendusoskus - Üksteise aktsepteerimine ja toetamine - Konfliktide ja suhteprobleemide konstruktiivne lahendamine Sotsiaalne kompetentsus (Buhrmeister, 1988): - interaktsioonide ja suhete algatamine; - isiklike õiguste eest seismine; - eneseavamine; - teiste emotsionaalne toetamine; - interpersonaalsete konfliktidega toimetulek Suhtlemise tasandid Self, diaad, grupp Suhete (inimese?) olemus: Self
Sirje Pree Suhtlemispsühholoogia 7 Kas suhtlemisoskus on vajalik? Joonisel 2 on toodud kõne-eelse suhtlemise arengu etapid. Nagu näha ehitub suhtlemine üles nagu torn või müür klotsidest. Ilma eelneva/alumise klotsita on järgmise moodustumine keeruline. Nagu märkate on suhtlemisoskuste põhjaks usaldus. Usaldus maailma ja inimeste vastu saab alguse esimesel eluaastal. Lapsel, kellest ei hoolita, kes ei tunne ennast turvaliselt, kellega tegelevad paljud erinevad inimesed, keda jäetakse üksi, on tihti suhtlemises raskusi ja areng pidurdub. Ilma usalduseta/ turvalisuseta ei ole suhtlemist. Järgmisel astmel asuvad kontakti saamine, maailma ja inimeste tajumine, ümbritsevate matkimine, esimesed häälitsused see eeldab lähedaste inimeste erinevaid kontaktiviise lapsega puudutusi,
rolli mängida mitmesugused füüsilised näitajad, et ta selles valdkonnas nii osav ei ole. Kōrge enesehinnanguga isikud on optimistlikumad, nad seavad endale kōrgeid eesmärke ja tulevad üldiselt paremini toime ka mitmesuguste elus juhtuvate viperustega. Madala enesehinnanguga isikud on aga pessimistlikud, elu viperused mōjuvad neile hullemini ja üldiselt ei saavuta nad ka seda, milleks neil muidu potentsiaali oleks. Kõrge enesehinnanguga inimesed usuvad et neid saadab edu, seetõttu pabistavad nad vähem. Kuna nad pabistavad vähem ja pingutavad enam, siis saadab neid ka edu, seetõttu nende enesehinnang tõuseb veelgi. Madala enesehinnanguga inimesed oma edusse eriti ei usu, seetõttu on nende seesmine ärevus kõrgem (niikuinii kukun läbi) ja nad ka pingutavad vähem. Tänu sellele järgneb sagedamini ebaõnnestumine ja selle tulemusena nende enesehinnang alaneb veelgi.
Mõned tunnused on enam mõjuvamad. Osa tunnuseid on individuaalsed, osad aga omased tervele grupile (vanus, põlvkond, kultuur vms.) Inimese iseloom ja elulaadi valik mõjutavad tema arengut. Arengufaktoreid võib jagada bioloogilisteks ja sotsiaalseteks, sisemisteks ja välisteks, normatiivseteks ja mittenormatiivseteks jne. Sisemiste mõjurite all mõeldakse nn bioloogilisi faktoreid, neid mis mõjutavad inimest enne tema sündi ja nende mõju ei ole võimalik sünnijärgselt enam muuta (kuigi leevendada on võimalik). Need mõjutused on algselt pärilikud. Näiteks teatud anded on sünnieelselt saadud pärilikul teel oma vanematelt. Väliste mõjurite all mõeldakse eelkõige sotsiaalseid arengufaktoreid. Nendeks on erinevad
Kui see kogum pääseks kuivale maale, siis ei tuleks mitte koole ehitada, vaid viinamarjaaedu rajada, kus õpetajate ülesanne oleks vaid viinamarjade asetamine laste huulte kõrgusele, selle asemel et nad nüüd saavad kultuurimahlu sajakordselt lahjendatuna. Ellen Key hinnangul ei tohiks koolis domineerida õpetajapoolne materjalide esitamine, vaid laste iseseisev töö. Igal lapsel peaks olema oma tempo materjali iseseisval läbitöötamisel ja õppima peaksid nad vaid seda, mis neid huvitab. Koduseid ülesandeid ei tohi olla ja suulist ülesütlemist koolis samuti mitte. Ka eksamid ja tunnistused tuleb kaotada. Laps on püha, keskne olend kogu kasvatusprotsessis. Ei tule kasvatada, küll aga kõrvaldada teelt kõik takistused ja lasta loodusel toimida, oli Ellen Key kreedo. Uus suund - vabaduspedagoogika - alustas siitpeale oma tormilist arenemislugu. Kõik, mis seostus traditsioonilise, klassikalise pedagoogikaga, sai juurde sildi vana, s.t oma aja ära elanud
Kuidas neid kvaliteete üksteisest eristada ja omavahel võrrelda või hinnata? Kuidas meil tekib tervikkujund ("pilt") meid ümbritsevast maailmast? Millise panuse annavad sellesse tervikkujundisse erinevad meeled? 3. Kuidas me reageerime meid mõjutavatele nähtustele? Milliste seaduspärasuste järgi kujunevad meie suhted meile täiesti uute ja juba tuttavate nähtustega? Kuidas me õpime ära ümbritseva maailma ja inimeste mõjusid iseendale? Kuidas me õpime uusi teadmisi? Kuidas kujuneb meie arusaamine maailmast, inimestest ja sündmustest? 4. Mis ühendab meie poolt kogetu ja õpitu meie jaoks ajas püsivaks, kuid samas arenevaks ja täienevaks sündmuste, faktide ja protseduuride kogumiks? Kuidas toimub meelde jäämine ja meelde jätmine, meeles pidamine ning meelde tuletamine? 5. Millest tuleneb meie mõtlemisvõime? Millised on mõtlemise protsessid ja milliste seaduspärasuste alusel nad toimivad
valitud katkendeid ja ülevaateid ning kohandanud täienduskoolitusel omandatud ja ingliskeelses õppematerjalis esitatud ülesandeid ja probleemsituatsioone. Teema õiguslik käsitlus ja ajalooline ülevaade on esitatud iseseisvate artiklitena. Õppematerjali kogumikku täiendavad CD, millel on värvipilte, kaarte ja kaks PowerPointi esitlust, ning DVD filmikatkenditega. Kogumiku teabetekste võib õpetaja kasutada mälestuspäevaks valmistudes temaatilise stendimaterjalina või anda neid õpilastele iseseisvaks lugemiseks. Allikaid saab kasutada nii teemaga tutvumiseks kui ka tööülesannete koostamiseks. Kompaktsed õppeülesanded sobivad käsitlemiseks ajalootundides. Slaide sobib näidata nii mälestuspäeval kui ka Teise maailmasõja kontekstis teemat käsitledes. CD pildid ja kaardid omavad väärtust nii allikatena kui ka iseseisva illustreeriva materjalina teema toetuseks. DVD filmilõikude
Ta soovitab ka mooduseid, kuidas töötajad saaksid üksteisele toetavamat keskkonda luua – sealhulgas mentorlust. Mul pole küllalt sõnu, et „Käitumist klassiruumis“ kiita. Kõik õpetajad tunnevad ära Billi kirjeldatud olukordi. Ta ei põikle kõrvale tänapäeva koolide ja klassiruumide tegelikkuse eest. Siiski suudab ta ühtaegu aduda õpetajate muresid ja neile esitatavaid nõudmisi ning kaitsta õpilasi, kõnetades nende vajadusi, pädevusi ja õigust Autorist lugupidavale lävimisele. Ta teeb seda selguse, elujõu ja huumoriga. Iga õpetaja vajab seda raamatut ja igal õpilasel on vaja, et tema õpetajad oleksid seda lugenud.“ Sue Roffey / Lääne-Sydney Ülikool ja Londoni Ülikool
Kõik kommentaarid