1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks. Lühikeses silbis puudub silbilõpp ja silbi tuumaks on ainult üks täishäälik.Lühikestes silpides esineb. Pikkadel silpidel on silbilõpp ja ka sellised mille tuum koosneb kahest täishäälikust. Geminaatklusiil kahekordne sulghäälik, silbitamisel tekib ta siis kui sulghäälik jääb heliliste häälikute vahele. Seda kirjapildis pole see on ainult häälduses
EESTI KEELE VORMIÕPETUSE KURSUSE PROGRAMM (KORDAMISKÜSIMUSED) 1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond. *Morfoloogia e vormiõpetus on grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. *Morfoloogia keskendub sõnavormidele – nende moodustamise seaduspärasustele ja funktsioonide uurimisele. *Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem,
Rõhumäärsõnad: võib-olla, arvatavasti, kahjuks, ju, samuti, eelkõige, hoopis, no Kaassõnad: Mõõdukaassõnad: kuni, ligi, üle Ajakaassõnad: enne, pärast, eel Kohakaassõnad: eest, taga, läbi, üle, juures, alla Abstraktkaassõnad: tõttu, abil, asemel, pihta, poolt, järgi Sidesõnad: Ja, ning, ega, ehk, või, aga, kuid, ent, et, kui, kuna, sest, kuigi, ehkki, nagu jne. Hüüdsõnad: Ennäe, kõtt, tsau!, tere!, tohoh jne. 5) Vormiõpetus: tüvi, liited ja tüvevaheldus- Sõnavorme saadakse tüvevahelduse ja aglutinatsiooni teel. Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. Tüvevahelduse puhul muudetakse sõnatüve. Käändsõnade A-tüvi (ainsuse omastav) ja B-tüvi (ainsuse osastav). Tegusõnade A-tüvi (mina vorm) ja B-tüvi (da-tegevusnimi). Tüvevokaal on tüves avalduv vokaal nt. koera. 5 tüvevahelduse liiki
Morfoloogia ehk vormiõpetus Loeng aines "Keel kui süsteem" EKKI lektor Annika Kilgi (annika.kilgi[ätt]tlu.ee) Mis on morfoloogia ehk vormiõpetus? Keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Morfoloogia teistes teadustes Bioloogias: organismide ja nende osade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Astronoomias: taevakehade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Folkloristikas: rahvajuttude struktuuri uurimine Morfoloogia teistes teadustes Geomorfoloogia: Maa pinnavormide uurimine Morfoloogia teistes teadustes Jõemorfoloogia: jõgede voolusängide muutumise uurimine Morfoloogia põhimõisted Lekseem on sõnavara põhiüksus, eri vorme sisaldav üldistatud sõna. Paradigma on lekseemi kõigi muutevormide kogum. Sõnavorm e muutevorm on lekseemi konkreetne esinemisjuht tekstis, nt majadeni, majale. Morfoloogia Morfoloogia põhimõisted põhimõisted Morfeem on väikseim tähend
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Mo
(enne) ja tagasõnadeks (lõuna järel). Näide: peal, juures, ees, kõrval, all, üleval, taga, kohal, sees, läbi, tõttu, abil, üle jne. Sidesõnade ülesanne lauses on siduda lause erinevaid osi. Arvult eesti keeles on sidesõnu vähe. Lihtsidesõnade- ja sidesõnadeühendid (sellepärast, et). Hüüdsõnad väljendavad tundeid või millega püütakse tähelepanu äratada. Näide: tohoh, ennäe. MORFOLOOGIA . . . ehk vormiõpetus on keeleteadusharu, mis uurib sõnavormide moodustamist. Sõna jagunevad muutuvateks ja muutumatuteks sõnadeks. Muutuvad sõnad on käänd- ja pöördsõnad. Käändsõnadele saame lisada käände lõppe ja püürsõnadele pöörde lõppe. Kui me liidame sõnadele erinevaid lõppe, siis saame sõnadest erikujulisi vorme. Näide: käsi (nimetav) käe (omastav) kätt (osastav) käega (kaasütlev). Iga selline vorm on sõnavorm. Sõnavorm koosneb omakorda
Aglutinatsioon ja tüvevaheldus Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustamise viisi mille puhul sõna tüvele liidetakse tunnused ja lõpud. Ema+de-+e Maga+si+n Tüvevahelduseks nimetatakse sõnavormide moodustamise viisi mille puhul muudetakse sõna tüve. Jõgi jõe jõkke Pada paja patta Käändsõnadel võib nimetavas, omastavas, osastavas olla erinev tüvekuju. ' Võõrsõnade õigekiri Aktsepteerima leppima, heaks kiitma, tunnistama Annulleerima - tühistama Millennium aastatuhat Blankett ametliku paberi vorm Dotatsioon toetus Duplikaat teine koopia Efekt mõju Portfoolio loova isiku tööde mapp Koefitsient tegur kordaja Kompetentne asjatundlik Konfidentsiaalne salajane Konstateerima nentima Korrumpeerunud ära ostetud Taotles revansi võitu taotlema Kotlet söök lihasöök Surfama internetis interneti uurima Totaalne täielik Abon
Kõik kommentaarid