Villem Grünthal-Ridala luuletused (1)

Kevade tunne

Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
Taevas sätendab, särab ja selgub
õilmetes, aasade kohal,
õitsval, lõhnaval luhal
tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.
Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
Südames midagi salaja tärkab,
paisuvat, vallale püüdvat,
midagi õrnasti hüüdvat
hellana hinge helama ärkab.
Tusk
Väsinud nii olen, uinuda,
rahu, rahu isuksin,
suur on olemise piin .
Rind on kale külm, ja lõpmata
Uinuda nii tahaks, kustuda
igaviku sülesse,
kõlana, täis kurbust otsata,
üle sügavikkude.
Kurb, nii kurb on meel ja elada
on nii raske, raske piin,
tahaks hääbuda ja kustuda,
rahu, rahu isuksin.
Mõte
Veel sündimata, salapärasena,
kesk aju säsi kuumenedes,
ta äkki, fosforiste loitudena,
lööb leegitsema, värisedes.
Ja puhkeb, tulisena, lokatama,
täis võimsa ilu loomisrõõmu,
kui ümbrust sala tõrvas helendama,
kesk suitsvat, veretavat lõõmu.
Ja, tiivuliseks sõnaks moondatuna,
täis mehist kirge, sädemetes,
ta veereb esile ja, võitmatuna,
siis süütab tule südametes.
Vesi kuldne
Vesi kuldne, sinav vesi,
oled kõige elu esi,
oled elu, nagu valgus,
oled püha, kõige algus.
Magad maa all, mühad meres,
kohad laines , punad veres,
särad kuldse pilve süles,
aurudena tõustes üles.
Läigid selge lätte silmas,
käid maaaluses maailmas,
üle kivi, üle rüha,
tasahilju ehk kesk müha.
Voolad mööda kaljuseina,
kastes sammalt, haljast heina,
joodad lilled, õnnerohud,
täidad loigud, sood ja lohud.
Hoovad koopast mäe veerus ,
keerled tasa jõekeerus,
mööda kaldast üle haua,
tasa vulisedes kaua.
Valgud orgu, nõtku, soole,
jõe voolus mere poole,
oled elu kõrve saares ,
helgid ilul vikerkaares.
Hiilgad kastes heledana,
silmalaugel pisarana,
olgu rõõm ehk lein su loonud,
öö su rohu latva toonud .
Hoogad tuules , rahes, sajus,
metsa kohal, hanipajus,
kaotad janu mulla pinnas,
janu maas , maaema rinnas.
Võlud kasvud ülenema,
viljad tõusma, õilmitsema,
annad elavile rammu ,
kosutad teekäija sammu.
Vesi värske, vesi hele,
oled elu kõikidele,
toidad kalad laines haljas ,
inimesed kõrves paljas .
Pesed sünnid, pesed surmad ,
arstid tõbed, haavad, hurmad,
kaitsed hooned, kaitsed majad,
kaitsed loomad, karjarajad.
Villem Grünthal- Ridala
Õhtu ood
Kui vaskjas ratas, voogude voodisse,
all, mere rüppe, päikene sukeldab,
kesk leegitsevat, loitvat kulda,
lõkates viimsel helkjal ilul.
Ja pilveranku, veerengu leekides,
kesk sära, hiilet, sammaste suuruseid ,
eel, tõuseb üles, eha tules,
õhkudes sula metalli sarna;
Mis, kahvatades, raugevad, kustuvad
kui kütismaadel, ruskesse loomusse,
kesk sinkjastuhkrut suitsuvinet,
auravad, ilmatu suured tunglad.
Ja, härmardades, vaikuse hõlmadest
siis valgub rahu, õrnana ujuna,
nii mahedatel helinatel,
taevale , merele , maale alla.
Öö laul
Tummana,
varjude sumedal tiivul ,
üle uinuva maa,
hinguse viivul,
laotab end öö.
Tähti
leegitsev vöö,
ikka ja ikka,
pikka,
kauguste hämaras süles,
tõuseb ja vaob,
ja kaob.
Üles,
maailmade otsata helki,
maaliste kurbuse iil,
kohe laotuse põhjatu sinavat telki,
nägemata pisarad ,
sfairide harmoniil,
tõusevad.
Koites
Pikka, taha taeva sina, valeva,
üle õitseva ja uneleva maa,
kaovad, harvad , läbi udu laugleva,
tähed, hämarad.
Keset suve kallistavat uinangut,
muhelevat, õrna, hääletut,
vidistused, vaevalt ärganud,
vaevalt kuuluvad.