selles mõttes, et nende kaasabil kõrvaldati viimne suur takistus eestlaste iseseisvuse teel - Saksa okupatsioonivõim Baltikumis. Saksa sõjalise võimu langemisega tekkis aga ajutiselt olukord, kus eestlaste teine ajalooline vaenlane - Vene imperialism kommunistliku Venemaa näol - võis loota jälle kiskuda meid tagasi oma rüppe sõjalise vallutamise teel. Võitluses N.-Venega oli meile suureks kergenduseks Vene kodusõda, mis nõrgendas tunduvalt enamlaste sõjalist jõudu. Kallaletungi vastu idast võis Eesti loota ka vägevate liitriikide toetusele. Selle kohaleilmumine nõudis aga aega. Lähemaist naabritest võis mõnesugust hädavajalist sõjalist abi anda vaid Soome. Abi sealtki oli veel ettevalmistamata ja võis seetõttu viibida. Oodatavas võitluses N.-Venega olime seega välispoliitiliselt asetatud olukorda, kus võisime oma lootused panna eeskätt rahva oma sõjalisele jõule. Eesti saatus ja tulevik olid usaldatud kõigepealt meie endi kätesse.
................................................................... 6 23. detsembril määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, kes kutsus oma staabiülemaks polkovnik Jaan Sootsi. J. Laidoneri energilisel juhtimisel suudeti Eesti sõjaväge aastavahetuseks 1918/19 suurendada 13 000 meheni, neist 600 olid ohvitserid. Kõrvu mobiliseeritud väeosadega moodustati vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12. detsembril jõudis Tallinna sadamasse Briti
uus riigipööre. Võim läks nõukogude kätte, kes kehtestasid riigis punase terrori. Vaatamata sellele, et vähemusrahvustele lubati enesemääramisõigus kuni Venemaast lahkulöömiseni, ei tunnustanud uus valitsus Eestile antud autonoomiat ega ka Maanõukogu. Punased alustasid tööstusettevõtete ja mõisade ülevõtmist, vangistati eesti juhtivaid tegelasi ja ohvitsere. ASUTAVA KOGU LOOMINE. Eeltoodust tulenevalt võttis Maanõukogu Otto Strandmanni juhatusel 28.novembril 1917.a.vastu otsuse kutsuda kokku Asutav kogu. See otsus tähendas Eesti lahkulöömist Venemaast ja täieliku iseseisvuse teele asumist. Enamlased saatsid Maanõukogu ja Maavalitsuse laiali, kuid rahva hulgas jätkus elav kihutustöö omariikluse toetamiseks. ISESEISVUSE VÄLJAKUULUTAMINE. 1918.a.jaanuari alguseks oli selge, et keiserliku Saksamaa sõjavägi kavatseb asuda Eesti mandriosa vallutamisele. Sellega seoses otsustas Maanõukogu vanematekogu 6.jaanuaril
Laidoneri tegevus. Enne Laidoneri saabumist valitses sõjaväe juhtimisel peataolek. Laidoneri juhtimisel loodi otstarbekas sõjaväe juhtimise struktuur. Laidoner ei hoolinud ohvitseride tsaariaegsest auastmest. Tihti määras ta kõrgetele kohtadele noori ja andekaid, kuid madala auastmega mehi. Tekkis väike kuid löögijõuline kaitsevägi, vabatahtlikud aga koondas Laidoner eriväeosadesse. Nii sündisid kuulsad löögiüksused nagu Kuperjanovi partisanide pataljon, Sakala partisanide pataljon, Kalevlaste Malev ja Skautpataljon. Erilise tähtsuse omandasid raudteed: kelle käes olid raudteeliinid, see valitses kogu olukorda. Seda taibates asus Eesti väejuhatus Tallinnas soomusronge ehitama. Soomusrongid andsid Eesti vägedele üleoleku raudteedel ja kuna venelased ei suutnud remontida Narva silda, mille nad olid taganedes 28. novembril õhku lasknud, ei pääsenud arvukad soomusrongid Eestisse. Kibeda organiseerimistöö tulemusel küündis Eesti sõjavägi 1919
kohta 1/3 naelani. Abisaadetisi oli oodata alles märtsis. Esimesena saatis eestlastele abiks Inglismaa oma viljasaagid, laenu saadi Soomelt ning mitmed lääneriigid avasid Eestile krediidi kaupade sisseveoks. Majanduslike raskuste ületamine ja edu sõjategevuses tugevdas valitsuse autoriteeti. See võimaldas senisest tulemusrikkamalt võidelda ,,kohaliku" enamlusega, mis kujutas enesest tõsist ohtu. Enamlaste tegevust juhtis illegaalselt Eestis viibiv Viktor Kingissepp. 1918. aasta detsembri keskpaigaks kavandatud mässukatse Tallinnas, mis pidi soodustama pealinna langemist Punaarmee kätte, suudeti küll eos likvideerida, kuid vastuhakkude õhutamine jätkus. Traagilisimaks kujunes Saaremaa mäss 1919. aasta veebruaris. Saarlased, olles pikemat aega äralõigatud mandrist ja vaeveldes majandusraskuste küüsis, olid vastuvõtlikud enamlaste propagandale, mille kohaselt valitsus olevat vaid baltisaksa mõisnike tööriistaks
Enamlaste riigipööre 1917. aasta oktoobris otsustasid Vene enamlased Vladimir Uljanovi (Lenini) pealekäimisel Ajutise Valitsuse kukutada. Lenini plaani kohaselt tuli mõnes paigas (kaasa arvatud Tallinnas) juba enne riigipööret hõivata raudteejaamad, telegraaf jm. Kui Petrogradis oli võim juba üle võetud, tehti seda ametlikult ka Eestis: Toompeal allkirjastas nn. Sõjarevolutsioonikomitee aseesimees Viktor Kingissepp dokumendi, millega ta asjaajamise Jaan Poskalt üle võttis. Täidesaatev võim läks Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kätte, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt. Olukord oli pinev, ehkki suhteliselt rahulik. Opositsioonierakonnad tegutsesid ka pärast enamlaste riigipööret edasi ja laiali ei saadetud isegi eesti väeosi, kuna enamlastel ei olnud selleks jõudu. Enamliku täitevkomitee korraldust trotsides tegutses esialgu edasi ka Maapäev. Peatükk 37 1918. aasta Maanõukogu otsus
See sisendas meisse elujõudu, kindlustades seega meie noore Eesti riigi alusmüüre ja võimaldas elu, töid ja tegemisi oma tahtmist mööda korraldada. Vabadussõjas võitles Eesti mees oma kahe ajaloolise vaenlase, venelastest enamlaste ja balti aadlikest sakslaste vastu. Raskete kaotuste hinnaga surusid Eesti väeosad 1919. aastal Punaarmee üksused tagasi, jõudes järjekordselt Pihkvasse. Samal ajal alustas ootamatult tegevust baltisakslaste Landeswehr, liikudes Eesti piiri poole ning vallutades Põhja-Lätis asunud Võnnu linna. 23. juunil toimus ajalooline Võnnu lahing, kus Landeswehr ja Rauddiviis said lüüa, ning järgnenud rünnakute käigus jõudsid Eesti väed Riia alla välja. Tänu eestlaste edukale sõjategevusele Lätis, sai võimu juurde Läti esimene president Karlis Ulmanis ja taastati Läti Vabariigi iseseisvus. 2. veebruaril 1920 alla kirjutatud rahulepinguga tunnustas Venemaa
21.-22. novembril märkasid Saksa valvepostid, et venelaste väesalgad on tulnud rindejoone erapooletule joonele. 22.novembril kella 6.30 paiku alustasid Narvale rünnakut Vene kütirügemendid ja Viljandi kommunistliku kütirügemendi pataljoni osad.Lahing lõppes kella 11.00 paiku.Eestlased sellest lahingust osa ei võtnud.Sakslaste vastupanuvõime ja nende meelekindlus olid Vene kütipolkudele ebameeldivaks üllatuseks.Olude sunnil pidi uus pealetung Narvale viibima. Seda põhjustasid kaks asjaolu: rahutused Vene kütirügementides ning värskete jõudude juurdetoomine Narva rindele, millele kulus aega. Oldi vihased väejuhatusele, kes neile maalinud pettepildi hädaohutust ,,jalutuskäigust sakslastelt mahajäetud Narva linna". Öösel vastu 25. novembrit hakkasid rügemendid mässama. Osa komissare poodi üles, osa pääses pimeduse katte all põgenema Jamburgi. Enamlased alustavad pealetungi 1918. aasta 28
Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ning koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki. Eesti vägede pealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. a. jaanuaris oli Nõukogude Venemaa Punaarmee okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga ja suure osa Leedust koos Vilniusega. 16. veebruaril alustas Punaarmee Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Samal päeval algas Saaremaa mäss. Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919 pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes seisma panema. Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude
endisi Vene armee luureohvitsere, sõitis Laidoner 23. veebruaril(just üks päev enne Eesti vabariigi väljakuulutamist Tallinnas) siit rongiga Petrogradi. Sama aasta 4.aprillil ülendas tollal illegaalselt tegutsenud Eesti Ajutine valitus Laidoneri polkovnikuks. Järgnenud aegadel olevat Laidoner olnud Eesti valitsuse volinik eesti sõjaväelaste organiseerumisel Venemaal; ta kohtus ja pidas läbirääkimisi ka punaeestlaste Viktor Kingissepa ning Hans Pöögelmanniga balti aadli ja saksa okupatsioonivõimudega võitlemise asjus. Tagasi kodumaale tuli ta alles siis kui Vabadussõda juba käis. Ta jõudis üle Soome tallinna 8. detsembril 1918, kui punavägi hoogslt meie pealinna poole liikus. Oli teada, et Läänemerele on ilmubud Briti laevastikuüksus, mis pidi tulema Tallinna, kui mis kaotas 6. detsembri öösel Hiiumaa lähistel miinil kergeristleja ,,Cassandra'' ja seetõttu tagasi pöördus
1919. aasta algul oli Kuperjanovil juba 300 meest, kellest 19 olid ohvitserid. 14. jaanuaril 1919a. Võttis osa oma partisanidega Tartu vabastamisest ning jätkas nendega pealetungi Valga suunas. 31. jaanuaril 1919. a. Lahingus Paju mõisa juures sai ta surmavalt haavata. J. Kuperjanov suri Tartu haiglas 2. veebruaril. Postuumselt autasustati teda kolme Eesti Vabadusristiga. Kuperjanovi mälestuseks nimetati partisanides pataljon ülemjuhataja käsukirjaga 3. veebruarist 1919.a. Kuperjanovi partisanide pataljoniks. Tema auks paigaldati 1990-ndate aastate algul tollase Tartu Mellini kliiniku seinale jalaväe pataljon J. Kuperjanovi nime. J. Kuperjanovi nimi on antud ka tänavatele Tartus ja Valgas. 31 -4- -5- Pataljoni loomine Olukord Vabadussõjas oli 1918. aasta lõpus väga kriitiline. Situatsiooni tõsidust näitas
Edasi surusid eesti väed, mis olid mobilisatsiooni lõpuleviimisega kasvanud ligi 80 000 meheni punaarmee Nõukogude Venemaa piiridesse ja 25. mail vallutati Pihkva.Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda, ning 1919. a. lõpuks nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920. aastal. Uued vaenlased: Kuna Lätil sõjaväge kui sellist ei olnud, siis üritasid kohalikud baltisakslased võimu haarata, et taastada balti hertsogiriik . Landeswehr loodi balti sakslaste usaldusväärsetest kodanikest, vaatamata rahvusele. Nad hakkasid tegutsema kui maavägi, ning alguses võitlesid nad Läti eest, kuid hiljem üritasid võtta võimu nii lätis, kui ka Eestis. Lätlased palusid Eestilt abi, millele Eesti ka vastas. Kui landeshwerlased Eestit ründasid, siis käskis Kindralmajor Ernest Põdder neil tungivalt taganeda, kuna nad aga edasi tungisid, siis ründasid Eesti väed neid tugeva jalaväe, kui ka mõnede soomusautodega
................3 Sõjamehekarjäär..................... 3 - 4 Teenistuskäik..................... 5 Teenetemärgid....................... 5 Kui Kuperjanov tuli................ 5 - 8 Abikaasa saatus............................ 8 Paju lahing ja leitnant Kuperjanovi langemine.......................... 9 Paju lahingu mälestuse jäädvustamine............................. 9 - 10 Põrandaalune Tartumaa kaitseliit....................................... 10 - 11 Kuperjanovi partisanide pataljon................................... 11 - 14 Kuperjanovi viimane lahing............................................... 14 - 15 Kasutatud kirjanuds - internet 2 Julius Kuperjanov Sündis 11. oktoobril 1894 Venemaal Pihkva kubermangus. Õppis Tartu õpetajate seminaris ja Peterburi lipnike koolis. Töötas Kambja koolis õpetajana. 1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Vene sõjaväkke. Võitles Esimeses maailmasõjas.
korrasolev raudteeühendus Venemaa ja Riia vahel. Linna ümbruses olid selle kaitsmiseks ka sõjajõud, eelkõige enamlaste eliitväeosa ja Läti kütiarmee üksused. 25. jaanuaril, 1919 tegi selle aegne Eesti sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner oma lõunarindele ülesandeks võtta ära Võru ja Valga. Vastav rindejuhataja käsk anti välja 28. jaanuaril kell 12.00. Tartu-Valga väegrupil tuli Soome vabatahtlikega, Põhja Poegadega, rügemendi pea polkovnik Hans Kalm juhatusel tungida soomusrongide toel Tartust ja Võrust mööda laiarööpmelist raudteed Valga suunas. Allikad: Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu: Ilmamaa, 2005. Hans Kalm 21.04.1889 01.02.1981 http://www.histrodamus.ee/index.php? event=Show_event&event_id=2056&layer=117&lang=est#2051 21.03.2012 / 20:47 Nõupidamine Paju lahingu eel 30
Enamlased eitasid Eestimaa iseseisvust ja nägid Eestit tulevikus Venemaa koosseisus. 15. novembril 1917 kinnitas Maapäev, et Eesti riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning kuni selle ajani kehtivad Eestis ainult Maapäeva otsused. Maapäev aeti küll jõuga laiali, kuid iseseisvuse mõte jäi püsima. Sakslased olid juba oktoobri algul vallutanud Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu, uue pealetungi korral langenuks nende kätte ka Mandri-Eesti. Pealetung algas 18. veebruaril 1918, Vene sõjaväe riismed ja enamlaste Punakaart põgenesid. Üheaegselt Saksa pealetungiga asusid tegutsema rahvuslikud ringkonnad. Loodi Eesti Päästekomitee ja koostati iseseisvusmanifest kus kuulutati Eestimaa iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Tallinnas läks võim rahvuslaste kätte 24. veebruaril 1918, mil Päästekomitee asus avalikult tegutsema. Moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai Konstantin Päts. Märtsi
Lääne-Eesti saarte jätkuvat kaitsmist pidas Punaarmee juhtkond väga tähtsaks. Soomes Hanko neemel ja Hiiumaal Tahkunas asuvad kaugelaskesuurtükid sulgesid Soome lahe Saksa laevastikule. Sõrve poolsaare suurtükipatareid takistasid endiselt liiklust Irbe väinas. Saarte kaitset oli juhtima jäetud Balti sõjalaevastiku Läänemere rajooni rannakaitse ülem kindralleitnant Aleksei Jelissejev. Sõjalaevastikule allusid Saaremaal ja Muhus 3. üksik laskurbrigaad, merejalaväe pataljon, kaks ehituspataljoni, neli üksikut roodu ja mobiliseeritud eestlastest moodustatud pataljon, kokku 18 615 meest. Hiiumaad ja Vormsit kaitsesid kaks laskur- ja kaks ehituspataljoni ning piirivalveüksused, kokku 5048 meest. Hiiumaa ja Vormsi kaitse juht oli polkovnik A. Konstantinov. Saartel oli 142 rannakaitse-, väli- ja seniitsuurtükki, 8 torpeedokaatrit ja 12 hävituslennukit (). Pilt 12 Leedri küla noormeeste sõjaväkke saatmine. 1. august 1941. Foto SMF SMF 3753:123
tulevase riikliku staatuse. (T. Tannberg, A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, A. Pajur, Eesti ajalugu. Tallinn: Avita 2001, lk 197-198) 13 Iseseisvumine Oktoobripööre Eestis Võimu võtmiseks moodustasid enamlased 1917. aasta oktoobris Eestimaa Sõja- Revolutsioonikomitee (Eestimaa SRK), mille eesotsas seisid Ivan Rabtsinski ja Viktor Kingissepp. 23. oktoobri õhtul saatis SRK oma komissarid Tallinna sõjaväeodadesse, raudteejaamadesse ja ametiasutustesse. Linnatänavail asusid patrullima Punakaardi salgad. 26. oktoobril, saanud teate bolsevistliku riigipöörde õnnestumisest Petrogradis, alustas SRK riigivõimu tegelikku ülevõtmist. Korraldati miitinguid ja demonstratsioone enamlaste toetuseks. Samal päeval võtsid kohalikud SRK-d üle ametiasutused Tartus ja Narvas. 27.
a. läks enamlaste kontrolli alla Tartu (Läti kütipolk oli Tartus). Kutsuti kokku II Üle-Eestiline kongress 14.-16. oktoober, seejuures enamlased kutsusid kokku ainult nende nõukogude esindajad, kus nad olid enamuses (Tallinna, Tartu, Narva, Rakvere, Viljandi), 34 kohale tulnud saadikust 24 olid enamlased - polnud probleemi täitevkomitee allutada oma tahtmisele, täitevkomitee juhiks valiti Jaan Anvelt, aseesimeheks Kingissepp ja Erast Meister. Hakkasid ilmuma taas enamlaste ajalehed ilmuma. Organiseeriti ka Eesti suuremates linnades Punakaardisalku ja saavutati kokkulepped enamlastega. 22. oktoobril moodustati Tallinnas nn Eestima Sõjarevolutsiooni Komitee, mis oligi mõeldud ettevalmistustööde tegemiseks ja riigipöörde otseseks juhtimiseks, kokku 40 liiget, esimeheks enamlane Ivan Rabtsinski. ESRK
1222-1223 - Saaremaa piiramine. 1222 - Taani kuningas lasi Saaremaale kivilinnuse ehitada. Kui välis müürid olid püsti aetud, läksid põhiväed Saaremaalt minema. Saarlased tungisid allesjäänutele kallale ja ajasid nad saarelt minema ning lõhkusid ka pooleli oleva kindluse müürid. Selle lahinguga õppisid saarlased tundma kiviheite masina ehitust. õppisid neid ka ise tegema ja õppetasid selleks ka eestlasi. 1223 algus - Algas eestlaste pealetung mandril. Saarema oli juba vaba. Vabastati kogu mandrieesti välja arvatud Tallinn. Sakslased kogusid jõudu ja hakkasid Eestit tagasi vallutama. Eestlased palusid abi venelastelt. Tartumaale tuligi Vjatsko (Vana Kurat), kellele lubati anda maa, mida ta suudab kaitsta. 1224 - Tartu piiramine. Selle vallutamisega oli eesti mandriosa hõivatud. 1226 - Paavsti saadik Modena Wilhelm käis eesti, sest eesti vallutajad olid tülli läinud (Ordu ja Taani). Ta
alistasid Revala, Harju-, Viru- ja Järvamaa. 1220. aastal sekkusid võitlusse Eesti ala pärast ka rootslased. 1223-1224 sakslased vallutasid kõik Mandri-Eesti linnused ja 1227. aastal alistati ka Saaremaa. Eestlaste lüüasaamise põhjustasid: halvem relvastus, nõrk halduskorraldus, puudulik koostöö teiste hõimudega ning vastupanuvõime nõrgenemine pikaajalise sõjaolukorra tagajärjel (Läti Henriku Liivimaa kroonika). Orduaeg, pärisorjus Pärast Eesti ala vallutamist sakslaste pealetung itta peatati. Reas lahingutes Emajõe lahingus 1242, Rakvere lahingus 1268, ja leedulaste Saule 1236 ning Durbe lahingus 1260 said sakslased lüüa. Nõrgenenud Mõõgavendade Ordu ühines Saksa Orduga Liivimaa Orduks. Stensby lahinguga 1238 allutati: Järvamaa, Sakala, Alempois, Mõhu, Nurmekund ja osa Vaigast (umbes 16 000 ruutkilomeetrit) Liivimaa Ordule; Revala, Harju- ja Virumaa (umbes 12 000 ruutkilomeetrit Taanile) Revala ja Harjumaa
tugevdatud kaitseseisukorraga. Jäid maksma sõja-seisukorraaegsed määrused, end karistused olid pehmemad. Poliitilised streigid olid keelatud, ametiühingute tegevus kitsendatud, raske oli saada luba koosolekuteks. Eriti jälgiti inimeste liikumist. Duuma tasemel lubati eestlastele vaid kultuurilise enesemääratlemise õigust, mitte mingil juhul autonoomiat. Sedagi vaid sotsialistlikud parteid, teised tahtsid tsentraliseeritud suurriiki. venestuse uus pealetung. Põhiseaduse järgi pidi olema Venemaa ühtne ja ja jagamatu. Ägenes võitlus Balti separatsimi vatu, eriti üritati õigeusule tõuget anda. Neid süüdistati venelaste kiusamises, nende kuluk elamises, et nad on haaranud võimupositsiooni, et osalevad vandenõudes jne. 1910 nõudsid vene rahvuslased karme, sesoluutseid meetmeid balti lahtisaksastamiseks ja kiireks venestamiseks. Uue laine juhatas siiss Stolõpini tsirkulaar. Pooldas maaomavalitsuste
Eestlaste poliitilise ärkamise aeg 20. saj algus. Eestlastel ei olnud selle ajani poliitilises elus tegutsemise kogemust. Eestlaste katsed poliitikat teha lakkasid peaaegu täielikult, kui algas venestamine. 1896 Postimehe toimetajaks sai Jaan Tõnisson. 19. saj lõpul ja 20. saj algul oli poliitika tegemine siiski üsna arglik. Rahvamassid jäid poliitikast kõrvale. Pöördepunktiks sai 1905. aasta revolutsioon. Sel aastal läksid poliitilised ideed kõige laiematesse rahvamassidesse, väga kiiresti, järsult, jõuliselt. Demokraatia, vabariikliku riigikorra ja autonoomia soovimise juured olid jõudnud tänu sellele rahva teadvusse. Poliitilise ärkamise aeg lõppes tõenäoliselt 1917. a veebruarirevolutsooniga. I üleminekuperiood 1917-1920-21 omariikluse rajamise aastad 1917 varakevad eestlaste peamised asualad ühendati rahvuskubermanguks, sellele anti laialdased omavalitsuslikud õigused. Kuni sügiseni jäi Eesti Kubermang siiski Vene impeeriumi koosseisu. 15.11.1917
novembrist 1918. Võttis osa Vabadussõjast. 1926 nimetati see ümber Eesti Kaitseväeks. 28. nov. 1918 Narva vallutamine: Sõja algus. Eestlaste ebaedu põhjused: · Vastaste arvuline ülekaal. · Relvastuse ja varustuse ebapiisavus. · Juhtimissüsteemi halb korraldus. · Madal võitlusmoraal- deserteerimine (jalga laskmine) Eesti Töörahva Kommuun: Riik keskusega Narvas, mida tunnustas vaid Nõukogude Venemaa. Eesotsas Jaan Anvelt, abiks Viktor Kingissepp. Allutatud aladel toimus natsionaliseerimine, terror. Hea võimalus venelastele näidata seda siin kodusõjana. Eestlaste edukuse põhjused 1919. aasta algul: · Uut lootust tõid sõjategevusse soomusrongid ja meredessandid. · Loodi ka vabariiklikke väeosi- Kalevlaste malev, Kuperjanovi Partisanide Pataljon, Skautpataljon, kooliõpilaste üksused. · Loodi sõjavägede ülemjuhataja ametikoht (Johan Laidoner) ja staabiülem (Jaan Soots).
Survepoliitika: sõjaseisukord, poliitilised piirangud, tsensuur, venestuse uus pealetung: Sõjaseisukord: 1908 asendati sõjaseisukord ,,kõvendatud valvekorraga". Jätkus aga poliitiline surve. Võitlus separatismiga ja riigi ühtsuse tagamine sai olulisemaks kui kunagi varem. Streigid ja meeleavaldused olid keelatud, keelatud oli riigivastaste mõtete avaldamine ajakirjanduses. Jätkusid kohtuprotsessid rev. osavõtnute üle- surma, asumisele ja vanglasse. Venestuse uus pealetung: Mida kutsutakse Stolõpini reaktsiooniks (Vene peaminister Stolõpin 1906-1911). Seda kogesid aga eestlased ,,teise rahvusliku ärkamisena", kuna rahvuslik liikumine oli juba niivõrd jõuline. Eestlased püüdsid venestamislaine ajal teha kõike võimalikku seaduse piirides. Uue venestamislaine alustas Stolõpini ringkiri 1908.a., milles nõuti siinse haldusaparaadi venestamist. Kuna: eestlased ja sakslased suhtuvad venelastesse ühtviisi vaenulikult, venelaste
kuulutab ta Venemaale sõja august 1914 Saksamaa kuulutas Venemaale sõja august 1914 Saksamaa kuulutas sõja Prantsusmaale aug sisenesid Saksa väed Belgia territooriumile, Suurbritannia kuulutas S sõja 6. august 1914 Austria-Ungari kuulutas sõja Venemaale Suurriigid omavahel sõjaseisukorras. Sõjahüsteeria. Patriotismi õhutamine. Mobilisatsioon. Sõjaplaanid Saksamaa Schlieffeni plaan Saksa armee pealetung läbi Belgia ja Luxemburgi; välksõda Pr. Seejärel Venemaa purustamine Prantsusmaa Passiivse kaitse strateegia Maginot' piirikindlustuste süsteem. Venemaa Rünnata vastaseid pikal rindejoonel. Lootis suurele armeele. Inglismaa Kasutada vähe maismaaväge, sõdida merel, finantseerida liitlasi Sõdivad pooled: Keskriigid ja Antant Peamised rinded: läänerinne Pr, Briti, USA + liitlased vs Saksamaa
Sõjaväevõim – diviiside piirkonnad: Lõuna-Eesti (2. diviis) Kirde-Eesti (1. diviis) Järvamaa, Saaremaa, Harjumaa, Läänemaa – sisekaitse ülem (Põdder) sõjaväelised komandandid linnades ja kihelkondades Kaitseliit (16–60 aastastele sunduslik) IV 1919 – komandantide ja sisekaitse ülema kohad kaotatakse Kommunismi oht – olulisimaid siseriiklikke küsimusi kuni 1924/25 Viktor Kingissepp (saabus Eestisse XI 1918) ja Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu (legaalne katusorganisatsioon): eesmärk AV kukutamine terroriaktid streigid (17. XII 1918 – üldstreigi kavandatav algus) 16.–21. II 1919 – Saaremaa mäss; põhjused: enamlik ja baltisaksa propaganda info puudumine mandril toimuvast nõrk maavalitsus eriti terav maa- ja majandusküsimus
13. detsembril 1905 saatis Eestimaa Rüütelkonna peamees parun Eduard Julius Alexander von Dellingshausen telegrammi Venemaa Keisririigi siseministrile Pjotr Durnovole palvega saata maale sõjaväeosi, et olukorras, kus oli juba välja kuulutatud sõjaseisukord, vajalikul viisil korda kindlustada. Rahutuste mahasurumiseks moodustati ekspeditsioonisalgad: Põhjasalk, mida juhtis Tema Keiserliku Kõrguse õukonna kindralmajor Aleksander Orlov ja kuhu kuulusid 1 pataljon jalaväelasi, 8 eskadroni ratsaväge, 6 kahurit ja 4 kuulipildujat; koondsalga tegevuspiirkonnaks oli Liivimaa kubermangu Valga, Volmari ja Võnnu kreis. Eestimaa kubermangu suunati 2 pataljoni mereväelasi kuulipildujatega ja Saaremaale salk mereväelasi (218) 2 kuulipilduja ja 8 ohvitseriga[6]. Liivimaa kubermangu Tartu ja Viljandi kreisis tegutses salk kindralmajor Klotšenko juhtimisel. 19. detsembril andis kindralkuberner Vassili Sollogub karistussalkadele käskkirja nr 1, milles
Venestamisprogrammi eestvedamisel ehitati Toompeale Vene ülemvõimu sümbolina Nevski katedraal ning asutati Pühtitsa (Kuremäe) nunnaklooster, mis ehitati eestlaste vana hiie kohapeale. Ulatuslikult soodustati eestlaste siirdumist õigeusku, mis osalt ka õnnestus. Kõige suuremat kahju kannatas rahvaharidus, kus nõuti vene-keelset õpet alates ja emakeele kasutamine oli keelatud kogu koolis sh. vahetundides. Kirjaoskajate hulk langes 80%-ni koguelanikkonnast. Venestamise pealetung tekitas Eesti ühiskonnas peataoleku ja segaduse. Sügavalt pettuti Vene riigivõimus. Rahvusliku liikumise hoog rauges ja paljud ärkamisaja tegelased muutsid omi vaateid vastavalt muutunud oludele. Mõned eestlased sh. Jannseni poeg Harri Jannsen nägi uusi võimalusi liitudes rohkem balti-saksa omavalitsustegelastega, teised jällegi nägid venestuses positiivseid jooni, nagu Jakob Kõrv ja Ado Grenzstein
+ Osatakse ehitada kaitseehitisi kuid arvuliselt ollakse vähemuses + Aasta lõpul taanlased tulevad tagasi 1224 Tartu kaitsmine ainus vaba linn Lõuna-Eestis 1227 Saaremaa langemine + Eesti ristiusustamine Eestlaste allajäämise põhjused: 1. Tehnika, st relvastuse, mahajäämus teistest (hiljem paranes, vt p.2) 2. Arvuline vähemus 3. Mitme erineva rahvuse pealetung samalajal 4. Liigne naabrite usaldamine (venelaste pärast kaotati Madisäevalahing; vallutajad ühutasid liivlaste, latgalite ja eestlaste omavahelisi suhteid sõdadele; taanlased Tallinnas) 5. Puudus kindel ühtsus Mida Muistne Vabadusvõitlus kaasa tõi? 1. Eestlaste ristiusustamine 2. Vaimu nürgestamine 3. Vabaduse kaotus orjus 4. Teiste maade kultuurimõju
eestlaste poolt 4 kuningat koos 3 sõjasulasega. Ordumeister süüdistas eestlasi paljude sakslaste tapmises ja käskis saadikud vangistada. Tekkis relvakokkupõrge kus eestlaste esindus tapeti. *Bartholomäus Hoeneke- kroonik, kes pani kirja Paides juhtunu. *Pöide-ordulinnust piirasid saarlased, pärast 8 päeva seesolijad alistusid, tingimusel, et neil lubatakse vabalt lahkuda. Kui linnusest väljuti, loobiti kõik kividega surnuks. *Karja- 1344 toimus pealetung. Terve päev rünnati Karja linnust ja ordu vallutas selle suurte kaotustega. *Vesse- saarlaste kuningas poodi kõvast kinniseotud küünarnukke pidi üles pärast Karja linnus vallutamist. *Maasilinn- saarlastel tuli ehitada ordule sinna karistuslinnus ja lõpetada Kuressaare piiskopilinnuse ehitamine. 16. Maarahvas 14.-16. saj. Lk. 67-70 (talurahva olukord peale jüriöö ülestõusu, haagi-, ehk adrakohtunikud, pärisorjus,
2) #Sakslaste rüüsteretked 1215 a. algul Põhja-Läänemaale ja kevadel Sakalasse. #Ugandi ja Sakala alistuvad (1215) #Võit Sakslaste üle Otepää all. Võit saavutati koos vanelastega #Madisepäeva lahing (21. sept. 1217). Langes Lembitu. Suri Kaupo. #Taanlased vallutavad Põhja-Eesti (1219) #Lihula all purustatakse Rootslased (1220) 3) #Taanlased maabuvad Saaremaal, kuid saarlased sunnivad nad lahkuma (1222) #Eestlaste üldine pealetung (1223). Vabastatakse Varbola linnus, Viljandi, Otepää, Tartu. Kogu maa, välja arvatud Tallinn, saadakse oma valdusse. #8000 sakslast jõuavad Viljandi alla (1223). Linnust otseselt vallutada ei suudeta, kuid eestlased on sunnitud alistuma ja uuesti ristiusu vastu võtma. #Koostöö venelastega. 1223 aasta lõpul saabub Tartusse vürst Vjatko 200 mehega. Sakslased vallutavad Tartu. #Lõppvaatus Saaremaal (Jaanuar, 1227)
1.loeng eksam suuline. Läti piirid: Põhjas on Eesti 348 km. Lõunas on Leedu. Kõige pikem piir 576 km Idas on Vene 282 km Kagus on (150) Valgevene 167 km merepiir on 531 km Pindala 64.589 km2 Rahvaarv 1897 1,93 milj 1935 1,91 milj 1989 NSVL okupatsioon. Lõpus max 2,67 milj 2000 2,38 milj 2009 2,27 milj(hinnanguline)(ülehinnatud) ülehinnatud rahvaloendus. 2011 2,07 milj (2,067,887) positiivset iivet pole suudetud saavutada(vananemine + väljaränne) Rahvastiku koosseis % 1935 1989 2009 2011 lätlased 77,00% 52,00% 59,00% 60,20% venelased 10,30% 41,90% 33,90% 32,50% sakslased 3,30% 0,10% 0,20% Alla 1% poolakad 2,90% 2,50% 2,40% 2,40% juudid 1,70% 0,90%
11. klassi ajaloo üleminekueksam I ESIMENE MAAILMASÕDA JA SELLE TAGAJÄRJED (LÄHIAJALUGU I) Rahvusvahelised suhted 20. sajandi algul (ptk.2) Suurriikide blokkide kujunemine · Liiduleping Saksamaa ja Austria-Ungari vahel 1879.aastal. 1882.aastal ühines nendega Itaalia Kolmikliit · Venemaa ja Prantsusmaa sõlmisid 1893.aastal liidulepingu, millega kohustusidd kallaletungi korral teineteisele appi ruttama. Nende koostöö oli Saksamaale vastumeelne ning Wilhelm II üritas veenda Nikolai II sellest loobuma, kuid asjata. · 1904.aastal kirjutasid Prantsusmaa ja Inglismaa alla kokkuleppe ametliku nimega Antant. Lepingus jagati mõjusfäärid Aasias ja Aafrikas ning Briti valitsus kohustus abistaba Prantsusmaa kõigis vajalikes reformides. · 1907.aastal kirjutasid Inglismaa ja Venemaa alla lepingule, millega jagasid mõjusfääris
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
