Bioloogia Tallus organismi algeline hulkrakne keha, mis pole eristunud varteks, lehtedeks ja juurteks. Hulkraksetel vetikatel pole eristunud organeid. Vetikarakkudes on kloroplastid. Vetikad fotosünteesivad nagu taimed. Vetikaid on mitmesuguse suuruse, kuju ja värvusega. Vetikad paljunevad peamiselt eostega ja suguliselt, harvem vegatatiivselt. Enamik vetikatest elab veekogudes. Nad kas hõljuvad vees või kasvavad veekogu põhjas. Vetikaid jaotatakse üherakulisteks ja hulkrakseteks ning pigmentide sisalduse järgi rohe-, pruun- ja punavetikateks. Kõige mitmekesisema ja arvukama hõimkonna moodustavad rohevetikad. Koppvetikas, klorella ja pleurokokk on üherakulised, kuid nad on erinevad ehituse, eluviisi ja paljunemise poolest. Enamik
VETIKAD · Vetikad fotosünteesivad. · Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks. · Vetikarakkudes on kloroplastid, milles on pigmente. · Paljud on mikroskoopilised, neist väikseimad üherakulised. · Paljunevad eostega, suguliselt ja harvem vegetatiivselt. · Vetikad moodustavad taimse hõljumi või on kinnitunud veekogu põhja, kividele, veeloomadele. · Võivad kasvada mullas, puutüvedes, kaljudel jm. · Neile annab värvuse klorofüll. Üherakulised ja koloniaalsed rohevetikad · Enamik üherakulisi ja koloonialisi rohevetikaid elab veekogudes (põhiliselt magevetes), kuid neid kasvab ka mullas, samblas, lumel, puukoortes jne. Ikka seal kus on piisavalt valgust. Koppvetikas
Eesmärk: Tutvuda ühe ainurakse ja ühe hulkrakse vetika näitel vetikatega tervikuna Uurimise käik: 1) Valin ühe ainurakse ja ühe hulkrakse 2) Kirjeldan vetikaid a) Vetikate üldiseloomustus b) Minu vetika ehitus c) Kasvukoht + toitumine d) Levik e) Minu vetikaid mõjutavad tegurid f) minu vetikate kasutamine g) minu vetikate tähtsus loodusele Vetikate iseloomustus: Vetikad on taimed, mis kasvavad vees. Vetikad fotosünteesivad nagu taimedki. Kuid vetikatel puudub taimedele iseloomulik ehitus, neil pole eristunud taimedele omaseid kudesid ja organeid (juuri, varsi, lehti). Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks. Sarnaselt taimedega on vetika rakkudes kloroplastid. Kuid erinevalt taimdest on vetikate kloroplatid mitmesuguse kuju, suuruse ja värvusega. (Taimede kloroplastid on rohelised ja läätsekujulised.) Koppvetikas:
VETIKAD 8 klass 1 · Vetikad fotosünteesivad nagu taimed. · Vetikatel puudub taimedele iseloomulik ehitus. Neil puuduvad juured, varred, lehed. · Vetikate hulkrakseid kehi nimetatakse talluseks. · Vetikarakkudes on kloroplastid. · Vetikate kloroplastid on mitmesuguse kuju, suuruse ja värvusega. 2 · Vetikad võivad olla nt. kollakad, pruunikad või isegi tumepunased. · Kõigis vetikarakkudes, kus on kloroplastid, toimub fotosüntees. 3 · Paljud vetikad on mikroskoopilised. · Kuid on ka palja silmaga nähtavaid vetikaid. Nad võivad olla isegi nii suured, et nende pikkust mõõdetakse meetrites. 4 · Vetikad paljunevad eostega ja suguliselt, harvem vegetatiivselt. 5 · Enamik vetikatest elab veekogudes.
VETIKAD Kalev Peil 8b Vetikad 1. Ehitus 2. Elupaik 3. Vetikate paljunemine 4. Mittesuguline paljunemine 5. Suguline paljunemine 6. Sümbioos 7. Eestis elavad vetikad 8. Vetikate õitsemine 9. Kokkuvõte 10. Kasutatud allikad Ehitus 1. Vibur 2. rakukest 3. rakutuum 4. silmtäpp 5. vakuool 6. tsüutoplasma. Elupaik 1. Veekogudes 2. niisked kohad maismaal 3. piisav valgus 4. magevetes 5. merevetes. Vetikate paljunemine Vetikad paljunevad eostega või suguliselt, on ka erinevaid paljunemis viise näiteks: mittesuguline paljunemine ja suguline paljunemine Sümbioos Elavad seeneniidistikkudes, vetikad annavad taimele vett ja toitained.
moodustumine. Lüsosoomid surnud ja mittevajalike rakustruktuuride ning ainete lagundamine. Rakusisene seedimine (pino- ja fagotsütoos). 3. Trihhoom on niitjate sinivetikate rida, mida ei ümbritse limatupp. Niidi moodustavad rakud koos limatupega. 4. Ribosoomide ülesandeks sinivetika rakus on valkude süntees. Kaasaegne prokarüootide (sh sinivetikate) süstemaatika baseerub peamiselt 16S rRNA nukleotiidide järjestusel. 5. Tülakoidides 6. Kromaatiline adaptsioon on nähtus, kus vetikad on võimelised muutma oma pigmentide koosseisu vastavalt sellele, milline hulk ja millise spektraalse koostisega valgus ulatub vetikarakuni teatud sügavusel veekogus. See on omane C-fükoerütriini ja C-fükotsüaniini omavatele vetikatele. 7. Antennpigmendid, karotinoidid, limakiht. 8. Planktilistel sinivetikatel on ujuvuse tagamiseks gaasivakuoolid. Need võimaldavad liikuda soodsamasse veekihti, milles toitumistingimused on paremad. Valgusmikroskoobis paistavad
Koppvetikas (Chlamydomonas) Koppvetikad on üherakulised mageveeasukad. Neid võib sageli kohata väikestes järvesoppides, tiikides, aga ka päris pisikestes lompides. Koppvetikad on ühed Eesti tavalisemad vetikad, kusjuures neid võib sageli esineda massiliselt. Kui vetikad veekogudes ohtralt paljunema hakkavad, siis öeldakse, et vesi õitseb. Koppvetikas on rohevetikaperekond, kuhu kuulub ligi 500 liiki. Liikide eristamisel on olulised üksiku vetikataime kuju, suurus ja mitmed teised mikroskoobi abil nähtavad tunnused. Ilma mikroskoobita ei ole võimalik koppvetikaliike määrata ja ka siis suudavad neid liigini määrata vähesed spetsialistid. Koppvetika välimuses torkab esmalt silma tema roheline värvus, mis kinnitab kuuluvust taimeriiki. Roheline
Koppvetikas on aktiivselt liikuv 15-20 mikromeetri suurune ainurakne vetikas. Vetikarakku ümbritseb erinevalt loomarakust õhuke rakukest. Kestal võib olla ka veniv ümbris, mis on sarnane bakterite kapslitega. Paljude üherakuliste vetikate rakud on selle lima abil ühendatud. Koppvetika liikumisvahenditeks onviburid. On ka liikumatuid vetikaid, kellel viburid puuduvad. Raku sees paikneb tuum. Seega on vetikad tuumsed organismid. Vetikarakus on kromatofoor, kus paikneb klorofüll. Seega on kromatofoor sarnane organell kõrgematel taimedel olevale kloroplastile. Koppvetika kromatofoor paistab mikroskoobis kopakujulisena. Selle järgi ongi koppvetikas oma nime saanud. Lisaks on koppvetika rakkudes punane silmtäpp, mille abil võtab loomake vastu ärritusi ning liigub valgustatuma koha poole vees.
Kõik kommentaarid