Koloniaalpoliitika ja venestamine Impeeriumi koloniaalpoliitika polnud rahvuste vahel ühtne (sõjaväeline juhtimine autonoomiani). Taheti olla Euroopa kesksus ja vallutada hõivamata maid kus elasid metsikud hordid. Koloniaalpoliitika kolm põhimõtet: unifitseerimine, bürokratiseerimine ja venestamine. Venestamine oli mitmepalgeline. Venelased asusid elama vallutatud kohtadesse ja keelati põlisrahvastel rääkida ja kirjutada enda keeles. See oli üks tähtsamaid doktriine impeeriumi olemasolu ajal. Seda kasutas kõige ulatuslikumalt Aleksander III äärealadel (Balti kubermang). Ühiskonna militariseeritus Vene impeerium sündis, sest Peeter I lõi lühikese ajaga regulaararmee. Sõjavägi oli impeeriumis üks tugitalasid. 1716. aastal vastu võetud sõjaväemäärustik oli ühiskonnaelu aluseks. Tänu sellele, et Peeter I arvas, et sõjavägi peab olema ühiskonna mudeliks ja sealseid põhimõtteid peaks kasutama ka teistes ühiskonna valdkondades.
rahvusriigi eest (juhul kui rahvas oli mitme riigi vahel killunenud). Valitsemisviisina oli uusaja algul valdav absolutistlik monarhia, hiljem parlamentaristlik monarhia. Paljudes maades toimus võitlus konstitutsioonilise riigikorra saavutamiseks, mis viis sageli revolutsioonideni. Uusaja lõpu kohta on 2 enamlevinud seisukohta osa uurijaid peab selleks Esimese maailmasõja puhkemist 1914.aastal, teine osa samastab uusaja lõpu 19.sajandi lõpuga. Uusajale järgneb 20.sajandi ajalugu ehk uusima aja ajalugu ehk lähiajalugu. 2 VALGUSTUSAJASTU Valgustus oli vaimne liikumine 18.sajandi Euroopas. Valgustajad olid haritlased, kes püüdsid laiemaid rahvahulki harida ehk valgustada, kes kritiseerisid kaasaegset ühiskonda ja õpetasid, kuidas seda paremini korraldada. Valgustusideed tekkisid Inglismaal (tolle aja Euroopa kõige demokraatlikumas riigis), üle Euroopa levisid aga Prantsusmaa haritlaste kaudu.
Vene impeerium 19. sajandil Territoriaalne ekspansioon Laienes Soome, Poola, Bessaraabia, Kaukaasia, Taga-Kaukaasia ja Kasahstani arvel Impeeriumi keskseks piirkonnaks Suur-Vene (Velikorossija) Valitsevaks usuks õigeusk Kaukaasia alistamine Kaukaasia sõjalis-strateegiliselt ning maavarade rikkuse poolest oluline piirkond Kaukaasia kristlikud rahvad- (grusiinlased, armeenlased) püüdsid leida venemaalt abi Türgi ja Iraani survele vastupanemiseks 18. saj lõpul Kesk-Kaukasusse tähtis tugipunkt- Vladikavkaz 19. saj alguseks alistas Venemaa Gruusia, Osseetia, Põhja-Azerbaidzaani ja
SISSEJUHATUS 1 impeerium, 1 valitseja, 1 usk, 1 keel. ·Sisepoliitikat iseloomustab loosung "1 impeerium, 1 valitseja, 1 usk, 1 keel" ehk teisisõnu: Vene impeeriumi äärealade tihedam sidumine põlisaladega; äärealade autonoomia piiramine / kaotamine (näiteks Balti erikorra likvideerimine Balti kubermangudes); seadusandluse ühtsustamine. isevalitsus (absoluutne monarhia)- keiser (tsaar) Nikolai II /Romanovite dünastia/ omas piiramatut võimu; konstitutsioon puudus; parlamenti kokku polnud kutsutud; valitsus vastutas keisri ees; jõukal kodanlusel puudus poliitiline võim; kodanikuvabadused puudusid; poliitilist opositsiooni kiusati taga jne.
(surnud 972) on esimene juba selgelt slaavi nimega valitseja, mis ilmselt tõestab, et varjaagidest vürstid olid 10. sajandi teiseks pooleks venestunud. Samal ajal tugevnes surve Kiievi valitsejatele ristiusu vastuvõtmiseks nii Rooma paavsti kui Bütsantsi keisri poolt. Aastal 988 ristiti Kiievi vürst Vladimir Svjatoslavits (surnud 1015), kes abiellus Bütsantsi printsessiga ja alustas ka oma rahva ristimist. Vladimirist sai ka esimene Kiievi suurvürst, s.t. kõigi vene vürstide seas tähtsaim valitseja. Rjuriku järglaste dünastia oli Vene vürstiriikides ja hiljem Vene tsaaririigis võimul kuni 1598. aastani. Tähtsaim oli suurvürst (resideerus kuni 12. sajandi keskpaigani Kiievis, seejärel Vladimiris, alates 14. sajandist Moskvas), kellel tavaliselt oli mitu poega. Pojad said valitsemiseks igaüks oma territooriumi (Turov, Polotsk, Tsernigov, Volõõnia jne), mille järel aga sageli hakkasid omavahel ja suurvürstiga sõdima ning tihtipeale hukkusid
Sisukord 1. Sisukord 2. Venemaa 3. Venemaa 17.sajandil 4. Vene impeerium 18. sajandil 5. Venemaa 18. sajandi lõpul 6. Venemaa 19. sajandi lõpul 7. Kasutatud kirjandus 8. Kokkuvõte Venemaa Venemaa on maa ja riik Euroopas ja Aasias ning on maailma suurima pindalaga riik, hõlmates 11 ajavööndit. Riik piirneb Norra, Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Valgevene, Ukraina, Gruusia, Aserbaidzaani, Kasahstani, Hiina, Mongoolia ja PõhjaKoreaga. Venemaa
Ajalooteadusesse jõuab kolmikjaotus Christoph Cellarius (Keller) kaudu – 1680.a-st tegeles ajaloo periodiseerimise küsimusega, avaldas üldkäsitluse antiikajaloost, sajandi lõpul üldkäsitlus keskaja ajaloost ja uue sajandi algul, 1702, ülevaade uusaja ajaloost. Tema kolmikjaotust ajalooteaduses nimetatakse Historia tripartita. Alternatiiv: keskajal oli levinud ajaloo jaotamine suurteks perioodideks, maailmariikide järgi – Babüloonlaste riik, Pärslaste riik, Aleksander Suure impeerium, Rooma keisririik. Jeesuse tulek maailma oli pidepunktiks. 20.saj levinud periodiseering: Vana-Euroopa ja modernne ühiskond – pigem saksa kultuuriruumis levinud võimalus. Piir jooksis 19.saj alguses. Käsitluse pooldajad Otto Brunner (Vana-Euroopa: Homerosest Goetheni), Dietrich Gerhard (Vana-Euroopa algus u.12.saj, kuni 18.saj). Uusaja algus. Humanistide jaoks algas see nende kaasajal, 15-16 sajand. Cellariuse
senatiga, mis muutus järk-järgult Venemaa kõrgeimaks valitsusasutuseks.5 Toimunust oli vapustatud terve ühiskond, arvati isegi, et tsaar on välismaal äravahetatud. Peeter I Põhjasõjas 1699. aastal moodustati Rootsi vastane koalitsioon, kuhu kuulusid Venemaa, Taani ning Saksimaa. Peeter I soovis Põhjasõjaga tagasi võita Ingerimaa ja samuti väljapääsu Läänemerele. 1700. aastal vallanduski Põhjasõda, kus vene väed said lüüa ning nende suurtükid langesid rootslaste kätte. Noor Karl XII uskus, et Venemaa ei toibu sellest niipea. Tänu Peeter I reformidele, luua uus korraliku väljaõppe ja relvastusega sõjavägi, taastus Venemaa sõjaline
Kõik kommentaarid