Vasta küsimustele

1. Luukaladel on luustunud toes (skelett), kõhrkaladel see puudub. Kõhrkalade lõpuseavasid (mida on tavalielt 5) ei kata lõpusekaas (v.a. täispealistel) ning paljudel neist paikneb silma taga eriline täiendav lõpuseava- hingats. Kõhrkalu iseloomustav tunnus on ka esileküündiv ninamik, millel on kõhtmiselt paiknevad suu- ja ninaavad. Luukalu iseloomustavad taha- ja allapoole avaneva lõpusekaanega kattunud lõpuseavad.
2. Tegu on kaitsekohastumusega. Ülalt poolt vaadates sulandub kala veekogu värvusega ning muudab nt kalu jahtivatele lindudele tema märkamise raskemaks. Altpoolt vaadates sulab kala hele kõht ühte taeva värvusega, varjates kala nende eest, kes varitsevad teda allpool.
3. Haugil on taimestikus elamiseks varjevärvus: oliivroheline selg ning külgedel täpid ja vöödid. Veel näiteid: * kõige spetsiifilisematel põhjaelanikel (nt raid, merilest) on äärmiselt lame keha. * Meriangerjal on pikk keha, see kohastumus võimaldab tal pugeda õõnsustesse.
4. Kiiremini ujuvatel liikidel on rohkem silinderjas kehakuju (ja suurem lõpuste pind.) Headel manööverdajatel on hästi arenenud uimed. (Kaladel, kes teevad kiireid sööstusid, on torpeedokujuline keha ja tagumise asetusega uimed).
5. Inimesed kasutavad lestasid.

Jdjsisnd nd

1. Kõhrkalu (haid, raid jt) eristab luukaladest neile iseloomulik kehakuju, kõhrest luustik ning hambakesetaolised soomused. Algelisemateks kõhrkaladeks olid Devoni ajastul elanud rüükalad, kes on oma nime saanud nende keha katva paksu monoliitse rüü järgi. Lõugadel neil hambaid ei olnud, toitu haarasid nad lõugade teravate servadega. Suurimate rüükalade pikkus ulatus kuni 10 meetrini. Kõhrkalade vanimad leiud pärinevad Siluri ajastu algusest. Kõhrkaladest säilivad fossiilsena hambad ja rüükaladest paksud rüü osad.
2. Enamikul meil elavatel kaladel on tumedam seljaosa ning heledam kõhupool. See on kaitsekohastumus, mis muudab nad teistele loomadele vähemmärgatavaks.
3.Ta kehakuju ja varvus.
4.
5. Lestasid.